Lood, kus homöopaatia tuli päris ravi asemel

2023. aasta suvel jõudis Eesti avalikkuse ette juhtum, kus ema ravis oksendamisest vedelikupuudusesse jäänud kolmeaastast last homöopaatiliste preparaatidega, saades nõuandeid sotsiaalmeediast. Laps sattus Kuressaare haiglasse, kus ta oli paar päeva ravil ja taastus – haigla rõhutas hiljem, et lapse eest oli hoolitsetud ja ema püüdis teda aidata. Ravimiameti kvaliteedi hindamise büroo juhataja Laivi Saaremäel ütles ERR-ile, et Eestis on müügiluba vaid 14 homöopaatilisel preparaadil ja need ei ole ravimid; kasutatud preparaadid olid tõenäoliselt hangitud mujalt kui apteegist. Juhtum tõi kaasa arutelu, kas homöopaatilisi preparaate peaks apteegis üldse müüma – ameti hinnangul ei lahendaks keeld põhiprobleemi, milleks on tõenduspõhise ravi kasutamata jätmine.

Francescol tekkis mõlemapoolne bakteriaalne kõrvapõletik. Pesaro homöopaatiaarsti Massimiliano Mecozzi nõuandel ravisid vanemad seda antibiootikumide asemel homöopaatiliste preparaatidega. Nakkus levis ajju; poiss toodi Ancona lastehaiglasse lootusetus seisundis, langes koomasse ja suri 27. mail 2017 pärast kolme päeva. Kohus leidis 2019. aastal, et homöopaat „soovitas ravi homöopaatiliste toodetega antibiootikumide asemel, mis oleksid ta päästnud“, ja mõistis vanemad kaasosalisena surma põhjustamises süüdi, määrates kolm kuud tingimisi. Homöopaat mõisteti hiljem surma põhjustamises kolmeks aastaks vangi.

Glorial tekkis neljakuuselt raske ekseem. Isa Thomas Sam, homöopaat ja homöopaatia õppejõud, ning ema Manju ravisid teda homöopaatiliste tilkadega ja lükkasid tavaravi korduvalt tagasi, pöördudes homöopaatide ja loodusravitsejate poole, samal ajal kui lapse nahk lagunes ja nakatus. Haiglasse jõudis ta raskelt alatoidetuna, nakatunud naha ja silmadega, ning suri 2002. aasta mais veremürgistusse. New South Walesi ülemkohtu vandekohus mõistis mõlemad vanemad 2009. aastal hooletusest tapmises süüdi: isa sai vähemalt kuus, ema vähemalt neli aastat vangistust. Kohtunik ütles, et Gloria „kannatas abitult ja asjatult ravitava haiguse tõttu“ ning homöopaadina lasus isal „topelt hoolsuskohustus“. Apellatsioonid lükati 2011. aastal tagasi.

Isabellal algasid kuuekuuselt krambid ja lastehaiglas diagnoositi eluohtlik epilepsia, mis vajas krambivastaseid ravimeid. Vanemad lõpetasid kõrvaltoimete tõttu määratud ravi ja pöördusid selle asemel kinesioloogi, iridoloogi, kraniaalosteopaadi ja meediumi poole, kes ütles, et laps elab uuesti läbi „eelmise elu traumat“. Isa ütles politseile, et surmale eelnenud nädalatel oli tüdruk „puhtalt“ homöopaatilisel ravil. Neuroloog oli vanematest lastekaitsele teatanud. Koroneri istungil ütles haigla esindaja, et tõendid epilepsiahoo tõttu surma kohta on „vastupandamatud“; vanemad keeldusid ütlusi andmast.

Cameron sündis haruldase, kuid ravitava päriliku ainevahetushäirega, mis põhjustas kõhu ja munandite turset, ulatuslikku mähkmelöövet ja maksa suurenemist. Vanemad ei usaldanud tavameditsiini, ei viinud teda kordagi perearsti juurde ja toitsid teda varasest east mee ja äädikaga. Nad pöördusid homöopaadi poole, kes anus neid last tavameditsiiniliselt ravima – vanemad keeldusid. Koroner ütles, et tavameditsiiniga oleks haigus diagnoositud ja Cameron „oleks võinud oodata normaalset elupikkust“. Pärast uurimist hoiatas Briti homöopaatide selts ise avalikult, et sellised tragöödiad korduvad, kuni vanemad tavameditsiinist keelduvad.

Malkal, ultraortodoksse pere aastasel tütrel, oli nädal aega kõrge palavik. Arst määras antibiootikumid; politsei andmetel jätsid vanemad retsepti täitmata ja pöördusid selle asemel homöopaadi poole. Tüdruk suri 28. mai hommikul. Politsei ja prokuratuur soovisid lahangut, sest kahtlustasid vanemate hooletust, kuid samal ööl mässas kalmistul sadade inimeste rahvahulk, surnukeha varastati külmikust ja maeti salaja ning seda ei leitud enam kunagi – uurimine jäi seisma.

Ryan lamas umbes kümme päeva voodis haigusega, mida ema Tamara pidas külmetuseks või gripiks. Politsei sõnul „otsustas ta ravida bakteriaalset nakkust homöopaatiliste ja taimsete vahenditega, selle asemel et viia poeg arsti juurde“; sõbrad tunnistasid, et ta eelistas homöopaatiat ja alternatiivravi teaduspõhisele meditsiinile. Kohtus kirjeldas ema võilillteed ja punetsiõli. Poiss ei olnud kunagi arsti juures käinud; üks sõber anus ema abi otsima. Ema helistas hädaabisse alles siis, kui arvas, et pojal on krambihoog – kiirabi saabudes oli laps surnud. Ekspert tunnistas, et „lihtne penitsilliin“ oleks ta terveks ravinud. Kohus mõistis ema 2017. aastal surma põhjustanud hooletuses süüdi ja määras kolm aastat vangistust.

Vastsündinutele antakse K-vitamiini, et vältida verejookse, mida vastsündinu keha ise veel ära hoida ei suuda. Selle tüdruku ema ämmaemand andis standardse K-vitamiini asemel homöopaatilist preparaati. Laps suri koljusisesesse verejooksu. Juhtum oli üks mitmest homöopaatiaga seotud surmast, mida Jaapani valitsus uuris, ning ajendas Jaapani teadusnõukogu presidenti Ichiro Kanazawat 2010. aastal teatama, et „homöopaatia raviväärtus on teaduslikult ja täielikult ümber lükatud“. Ämmaemanda vastu esitati hagi.

Poisil oli kaasasündinud raske kombineeritud immuunpuudulikkus (SCID), millesse tema kaks vanemat õde-venda olid juba surnud. Vanemad viisid ta erikliinikusse, kus plaaniti luuüdi siirdamist – ekspert tunnistas, et see oleks andnud 95% paranemisvõimaluse –, kuid teisi haigeid lapsi nähes viisid nad poisi enne protseduuri koju ja loobusid kogu tavaravist. Perearstile andsid nad korralduse ravida last homöopaatiaga; arst ei andnud antibiootikume ka siis, kui haigus selgelt süvenes. Laps suri sepsisesse; lahang näitas mädast lagunenud kuulmekäiku, põletikust armistunud kopse ja alatoitumust. Innsbrucki kohus määras vanematele ja homöopaatiliselt ravinud arstile aasta tingimisi ning märkis, et nad ei tegutsenud teadmatusest, vaid olid haigusest täielikult informeeritud.

Jaspari isa Max Tomlinson, keda Sunday Times nimetas Briti juhtivaks naturopaadiks, ja ema Filipa planeerisid ravimivaba „homöopaatia toel“ kodusünnitust homöopaatilise ämmaemandaga ja ilma haigla personalita. 35. rasedusnädalal diagnoositi emal rasedusaegne kolestaas, mis tõstab surnultsünni riski; arst tahtis sünnitust 37. nädalal esile kutsuda, kuid paar keeldus ja kasutas selle asemel piimaohakat ja võilille. Sünnitus seiskus kodus umbes 15 tunniks. Haiglasse jõudes andsid nad vaid lühikese ülevaate, nii et personal ei mõistnud, kui kaua sünnitus oli kestnud. Jaspar sündis hapnikupuuduses, muljutud koljuga, sattus intensiivravisse ja tal diagnoositi tserebraalparalüüs. Isa kirjutas hiljem: „On hullumeelsus seada oma lapse elu ohtu. Alati olgu kohal kvalifitseeritud ämmaemand või arst.“

Katie, Nevada osariigi parlamendiliikme tütar, põdes koliiti. Ema otsustas ravida seda gastroenteroloogi asemel homöopaatiaga homöopaatilise arsti Fuller Royali juures. Tüdruk oli kooliskäimiseks liiga haige ja kaalus lõpuks umbes 23 kilo. 1997. aasta detsembris viidi ta haiglasse ja 1. jaanuaril 1998 eemaldati talle operatsioonil jämesool, mis oli perforeerunud. Lastekaitse leidis, et otsus kasutada homöopaatiat „viis peaaegu Katie surmani ja on seega hooletus“, ning taotles tütre eraldamist emast; kohtuasja ajal tohtis ema teda näha 90 minutit päevas järelevalve all.

Kaugel põlisrahva külas suri nelja päevaga üheksa last vanuses üks kuni kaksteist; vähemalt 46 olid haiged palaviku, lööbe, hingamisraskuse ja oksendamisega. Ühtki surnud last ei olnud viidud haiglasse – Daily Stari andmetel said nad kohapeal homöopaatilist ravi. Kolmeaastasel Rupalil oli kolm päeva palavik ja lööve; onu ütles: „Viisime ta mehe juurde, kes tegeleb homöopaatiaga. Ta andis Rupalile mingeid ravimeid.“ Pere sõnul oli tervisekeskus 15 km kaugusel ja määratud ravimeid ei jõutud osta. Kaheaastane Shimal, kes oli haige kuus päeva, viidi samuti kohaliku homöopaadi juurde. Küla kool suleti ja Dhakast saadeti epidemioloogide rühm. Vaesus ja arstiabi kaugus olid siin samuti suured tegurid – homöopaatia oli ainus ravi, mida lapsed said.

Lorie oli üheksakuuselt terve laps. Vanemad hakkasid järgima isehakanud herbalisti ja „naturopaati“ Gerhard Hanswillet, kes lubas teha temast „superbeebi“, ütles, et vaktsiinid „mürgitavad“ teda, ja lasi vanematel lastearsti juures käimise lõpetada. Kui Lorie haigestus, raviti teda mesilaspiima, homöopaatiliste „rakusoolade“, taimeleotise ja elektromagnetilise „elustava“ masinaga; Hanswille kinnitas, et juuste väljalangemine ja kaalu mittejuurdevõtmine on normaalsed, ja ütles, et haiglasse viimine on nagu „laetud relva Lorie pea juures päästikule vajutamine“. Ta suri peaaegu kiilaspäisena, lööbes ja nii kõhnana, et kiirabi arvas end saavat kätte nuku. Vandekohus mõistis vanemad süüdi lapsele eluks vajaliku tagamata jätmises; Hanswillele süüdistust ei esitatud. Homöopaatia oli siin osa laiemast „loodusravi“ paketist.

Poiss suri 2023. aasta juunis oma voodis diagnoosimata interstitsiaalse kopsupõletiku tüsistustesse pärast mitmepäevast palavikku. Vanemad, keda kohapeal teati vaktsiinide ja tavameditsiini vastastena, ei viinud teda kordagi lastearsti juurde; ainus, kes last vaatas, oli pere sõber silmaarst, kes määras homöopaatilise preparaadi. 2025. aasta mais nõustusid vanemad Lecce kohtus kokkuleppemenetlusega: kaks aastat tingimisi surma põhjustamise eest. 71-aastase silmaarsti suhtes jätkub eraldi uurimine; 2026. aasta veebruaris lükkas kohtunik tagasi prokuratuuri taotluse asi lõpetada ja tellis ekspertiisi, kas lapse haiglasse viimata jätmine põhjustas surma.

Hope'il tekkis 2015. aasta märtsis kõrvapõletik. Vanemad Ebed ja Christine, kes eitasid vaktsiine ja tavameditsiini, ravisid teda umbes kaks nädalat homöopaatia ja taimsete vahenditega. Nakkus levis ajju, tekkis mädanik ja ajuturse ning tüdruk suri; lahangu järgi oli tegu pneumokokk-meningiidiga. Ametnikud ja lastearstid ütlesid, et lihtne antibiootikumikuur oleks kõrvapõletiku suure tõenäosusega ravinud. Mõlemale vanemale esitati süüdistus surma põhjustamises ja lapse ohtu seadmises; nad tunnistasid end 2016. aasta aprillis süüdi. Isa sai 4 kuni 23 kuud vangistust ja ema 16 kuud katseaega.

Arst-homöopaadi neljaaastane poeg jõudis 2011. aastal haiglasse kaheaastase lapse kaaluga, taimsel dieedil raskelt alatoidetuna, bronhopneumoonia, gastroenteriidi ja seennakkusega nahal; ta suri pärast tunniajast elustamist. Haigena oli teda ravitud ainult homöopaatiliste preparaatide ja taimeteedega. Vanemad esitasid seejärel kaebuse kolme haiglaarsti vastu, kes teda viimasel tunnil ravisid. Prokuratuur taotles 2014. aastal arstide asja lõpetamist, sest nad tegid kõik võimaliku; eksperdid märkisid, et lapse „märkimisväärne kaalupuudus ja raske alatoitumus“ soodustasid surmavat nakkust, kuid prokuratuur taotles lõpetamist ka vanemate suhtes. Isa jätkas tööd oma kahes „homöosünergilise meditsiini“ praksises.

Kérywan suri 2000. aasta novembris kuuekilosena – nelja kuu vanuse lapse kaaluga. Vanemad, kes pidasid kinesioloogiakooli ja järgisid rangeid toitumisreegleid, toitsid teda ainult rinnapiimaga; eksperdid leidsid kroonilise toitainete puuduse, luude demineraliseerumise, raske aneemia ja surma kopsunakkusest koos veremürgistusega. Finistère'i vandekohus mõistis vanematele 2005. aasta juunis viis aastat vangistust, millest kaheksa kuud reaalselt. Kolm arsti, kellelt vanemad olid otsinud homöopaatilist ravi ja kes olid last 1999. aasta detsembrist 2000. aasta augustini uurinud, said süüdistuse ohus oleva isiku abita jätmises ja kumbki 3000 eurot trahvi selle eest, et nad ei teavitanud lapse seisundist prokuratuuri.

Zürichi ülikooli lastehaigla arstid kirjeldasid ajakirjas European Journal of Pediatrics imikut, kellele anti homöopaatilisi graanuleid üledoosina. Graanulid on enamasti kaetud suhkruasendajatega nagu ksülitool, mis on teadaolev lahtisti. Lapsel tekkis krooniline kõhulahtisus, märkimisväärne kaalulangus ja „eluohtlik vesinikkarbonaadi kadu soolestiku kaudu“ ehk krooniline metaboolne atsidoos, mis vajas intensiivravi. Autorite järeldus: kahju ei tulnud ühestki toimeainest, vaid preparaadi enda suhkrukattest – ja sellest, et graanuleid antakse lastele laialdaselt esmase ravina.

Ajakirjas American Journal of Therapeutics kirjeldatud varem terve 20-päevane laps toodi erakorralisse vastuvõttu palaviku ja 30 minutit kestnud üldiste krampidega kaks tundi pärast seda, kui ta oli saanud sildil ette nähtud koguse homöopaatilist koolikuravimit, mis sisaldas Atropa belladonnat – atropiini, hüostsüamiini ja skopolamiini allikat. Teda raviti veenisiseste bensodiasepiinide ja antibiootikumidega pärast täielikku sepsise uuringut; kõik laborinäitajad olid normis ja palavik taandus tundidega. Laps paranes täielikult normaalse ajukoormusega. Autorid seostasid juhtumi preparaadist tekkinud tsentraalse antikolinergilise sündroomiga.

Mehhiko arstid kirjeldasid ajakirjas Gaceta Médica de México imikut, kelle mähkmelöövet ja kergeid nakkusi raviti homöopaatilise elavhõbedapreparaadiga Mercurius 6a (kinaver). Laps jäi raskelt haigeks: lööve süvenes ja levis, ta muutus ärritatavaks ja uriinis ilmus valk – neerukahjustuse märk. Uriini elavhõbedasisaldus oli 60 mikrogrammi liitris, normi ülempiir on 10. Preparaadi lõpetamine sümptomeid ei kaotanud, mistõttu anti kümme päeva suukaudset kelaatravi, mille järel laps paranes ja elavhõbedanäitajad normaliseerusid. Autorite järeldus: homöopaatilisi preparaate „tuleks tunnustada potentsiaalselt kahjulike ainetena“.

Penelope rääkis 2001. aastal oma homöopaadile Francine Scrayenile pärasoole verejooksust ja sai vastuseks rohkem homöopaatiat. Vähk diagnoositi alles 2003. aastal. Ta keeldus operatsioonist, keemia- ja kiiritusravist ning jätkas homöopaatia ja toitumisraviga, sest homöopaat kinnitas, et suudab vähi ravida. Kui ta lõpuks erakorralisele operatsioonile jõudis, oli vähk levinud; kirurg ütles, et diagnoosi ajal opereerituna oleks tal olnud hea ellujäämisvõimalus. Osariigi koroner leidis 2010. aastal, et homöopaat andis „ohtlikku ja ennekuulmatut nõu“, ei olnud pädev tervishoiutöötaja ja oleks pidanud patsiendi sümptomite ilmnemisel arsti juurde saatma. Tunnistajate sõnul tundis Penelope end lõpuks osalisena „koletislikus eksperimendis“.

Diabeetik Russell astus 2006. aasta lõpus elektripistiku peale ja sai jalatallale haavandi. Ta keeldus tavaravist; tema sõber ja homöopaat Susan Finn soovitas haava ravida manukameega. Jalg läks gangreeni, varbad muutusid mustaks, ja ta suri kodus 2007. aasta aprillis. Koroner märkis, et ükski osaline ei otsinud üheski etapis tavameditsiini abi ning et haigust raviti „sobimatult ja ebatõhusalt“. Veresoontekirurg tunnistas, et õigeaegne ravi oleks ta päästnud ja isegi kaks tundi enne surma abi kutsudes olnuks ellujäämisvõimalus 10–30%. Kõrgem kohus jättis 2009. aastal pere kaebuse koroneri otsuse peale rahuldamata.

Jacqueline, kohaliku astmaühingu sekretär, oli viis aastat kasutanud perearsti määratud steroide ja muid astmaravimeid. Homöopaat Mineke Kamper soovitas tal loobuda kõigist astmaravimitest peale Ventolini inhalaatori, asendas kortisooni homöopaatiliste tilkade ja tablettidega ning ütles, et astma põhjus on emotsionaalne. Päevik jäädvustab tema hirmu steroididest loobumise ees ja homöopaadi kinnituse, et ta „ei lase tal surra“. Neli päeva pärast visiiti kirjutas ta, et tunneb end väga halvasti ja peapööritusega; ta suri astmahoogu autos, teel homöopaadi juurde järelvisiidile. Homöopaat eiras politsei kutseid ja koroneri istungile ei ilmunud. Vandekohus soovitas inimestel enne alternatiivravi arstiga nõu pidada; prokuratuur süüdistust ei esitanud.

Paul märkas 2002. aasta mais kaelal tükki ja pöördus sama terapeudi Mineke Kamperi poole, kes oli ravinud Jacqueline Alderslade'i ja kes oli homöopaatiat õppinud kaugõppes. Ta andis toimeaineteta preparaate, ütles, et tegu on rauaainevahetuse häirega, ja abikaasa sõnul hoiatas, et arsti juurde minnes Paul sureb, tema aga suudab ta terveks ravida. Paul oli broneerinud Dublinis laseroperatsiooni aja, kuid tühistas selle pärast vestlust homöopaadiga. Kasvaja kasvas „suureks ja vihaseks“ ning 2003. aasta aprillis lämbus ta, kui mandlikasvaja sulges hingamisteed. Uurimisel kuuldi, et varakult ravituna on selle vähi viie aasta elulemus umbes 90%. Iiri tervishoiuministeerium viitas Howie ja Alderslade'i juhtumitele, kui teatas plaanist alternatiivpraktikuid reguleerima hakata.

Marina vasakul õlal olev sünnimärk diagnoositi pahaloomulise melanoomina. Tema perearst Germana Durando, homöopaat ja Hameri „uue germaani meditsiini“ järgija, ravis kasvajat operatsiooni asemel homöopaatia, taimede ja „andestuse“ psühholoogilise tööga. Marina kirjutas arstile: „Te soovitasite homöopaatiat ja andestuse kallal töötamist, aga kasvaja ei lähe paremaks.“ Ta suri 2015. aastal. Torino kohus mõistis arsti 2017. aastal surma põhjustamises süüdi ja määras 2 aastat 6 kuud vangistust; prokurör ütles: „Marina ei keeldunud tavameditsiinist. Doktor Durando veenis teda seda tegema.“ Kassatsioonikohus jättis 2022. aastal jõusse ka teise arsti süüdimõistmise, kes oli kolleegi homöopaatilise ravivaliku heaks kiitnud.

Naisel diagnoositi 2010. aasta mais rinnavähk ja ta alustas Grasse'i haiglas keemiaravi. Tema perearst-homöopaat määras homöopaatilisi „iiveldusvastaseid ja puhastavaid“ preparaate, taimeekstrakte ja süstis 2010. aasta detsembris rinda 28 puuvõõriku (Viscum album) süsti. Naine katkestas keemiaravi 2010. aasta oktoobris ega jätkanud seda enne 2012. aasta lõppu; ta suri 2013. aasta märtsis. Prantsuse arstide koja distsiplinaarkoda leidis, et arst „seadis patsiendi tervise tõsiselt ohtu“, piirdudes homöopaatiliste ettekirjutustega, „millel puudub igasugune teaduslik väärtus“, ei määranud uuringuid ega võtnud haiglaga ühendust ning lasi patsiendil uskuda, et ravi mõjutab vähki. Arstilt võeti kaheks aastaks praktiseerimisõigus. Tütar ütles, et taotleb tsiviilkohtu otsust, et „see ei juhtuks teistega“.

Tuntud Hollandi näitleja leidis 1999. aastal rinnast tüki ja vähk kinnitati 2000. aastal, kuid ta pöördus onkoloogilise ravi asemel rea alternatiivpraktikute poole: meedium Jomanda, soolateraapia, homöopaadid ja magnetväljaravi. Homöopaatia oli osa sellest: arst Jos Koonen rakendas ilma näidustuseta „homöopaatiat ja toidulisandeid“ ning hiljem magnetväljaseadet; sisearst Erik Dankmeijer jättis tavaravi andmata ja eiras kasvajadiagnoosi; kolmas arst ütles „Vegatesti“ seadme põhjal, et kasvaja on bakteriaalne infektsioon. Ülikoolihaiglasse jõudis ta alles siis, kui kasvaja oli ravimatu, ja suri kaks päeva hiljem. Arstide distsiplinaarkohus keelas 2006. aastal ühel arstil eluaegselt praktiseerimise ning karistas Koonenit ja Dankmeijerit; kaks arsti said 2010. aastal kriminaalkorras tingimisi karistuse.

Lucille, meditsiiniõde ja nõustamise magister, leidis 1997. aastal rinnast hernesuuruse kasvaja; arst soovitas rinna ja lümfisõlmede eemaldamist. Ta varjas diagnoosi pere eest ning pöördus selle asemel naturopaadi poole, kes „lubas vähki ravida“, ja tuttava arsti poole, kes müüs talle homöopaatilisi preparaate ja tegi ultraviolett-„vereravi“. Tal kogunes kümneid homöopaatilisi preparaate. Kasvaja andis siirdeid ja vasak käsi paistetas raskelt, enne kui pere tõe teada sai ja ta tavaravile veenis. Ta suri umbes neli kuud hiljem, mõni päev enne 55. sünnipäeva. Loo kirjutas tema abikaasa Richard Craven; kohtu- ega koroneriotsust selles juhtumis ei ole – see on pere tunnistus.

Naisel oli 1995. aastast diagnoositud laienenud kardiomüopaatia ja ta oli kardioloogi jälgimisel. Londoni perearst Marisa Viegas, kes praktiseeris homöopaatiat, soovitas talle 2004. aasta suvel e-kirja teel lõpetada kõik südameravimid ja kasutada nende asemel homöopaatilisi preparaate – ka pärast seda, kui patsient oli haiglas olnud ja saanud südame tööd parandavaid ravimeid. Patsient lõpetas ravimid, tal tekkis südamepuudulikkus, ta viidi uuesti haiglasse ja suri nädal hiljem; surma põhjuseks märgiti „äge südamepuudulikkus ravi katkestamise tõttu“. Briti arstide nõukogu leidis 2007. aastal, et arsti käitumine „aitas kaasa Ms A surmale“, ja peatas tema tegevusloa; 2008. aastal kustutati ta arstide registrist, sest tal puudus endiselt arusaam oma tegevusest.

Janez naasis Aafrikast troopilise malaariaga ja pöördus Kranji perearsti Darja Erženi poole, kes praktiseeris homöopaatiat. Arst ravis malaariat homöopaatiliselt ja jätkas seda ka siis, kui seisund järsult halvenes. Surmale eelnenud õhtul tühistas ta kiirabi, mis oli juba teel, et viia mees Ljubljana nakkushaiglasse. Janez suri 42-aastasena. Kohus mõistis arsti surma põhjustamises süüdi (kaheksa kuud tingimisi); ülemkohus saatis asja menetlusvea tõttu uuele arutamisele ja 2008. aastal jäi karistus samaks. Temast sai Sloveenia esimene lõplikult süüdi mõistetud homöopaat ja esimene arst, kellelt Sloveenia arstide koda võttis tegevusloa.

Arstid leidsid pärast ultraheli, röntgenit, magnetuuringut ja biopsiat naise rinnas tõsise muutuse ja soovitasid operatsiooni. Naine läks selle asemel loodusraviterapeudi (Heilpraktiker) juurde, kes uuris teda „biotensori“ ehk metallist pendliga, ütles, et tegu on vaid näärmepõletikuga, mitte vähiga, ja ravis teda 2008.–2013. aastani üksnes homöopaatiliste preparaatidega. Tavaravile ta enam ei naasnud. 2013. aasta aprillis jõudis ta haiglasse siiretega rinnas, maksas ja selgroos ning suri 28. aprillil. Kelheimi kohus mõistis terapeudi 2018. aastal hooletusest surma põhjustamises süüdi; apellatsioon mõistis ta õigeks, kuid Baieri ülemkohus leidis õigusvigu ja saatis asja tagasi. Baieri halduskohus jättis 2020. aastal jõusse tema tegevusloa äravõtmise, leides, et ta soovitas homöopaatiat vajaliku ravi asemel ja et homöopaatilistel preparaatidel „puudub igasugune tõenduspõhine tõhususe tõend“.

Kolkata homöopaat ravis noort naist umbes kuus kuud, samal ajal kui tema seisund halvenes, ega saatnud teda õigel ajal teise arsti juurde ega haiglasse. Lõpuks jõudis ta haiglasse, kus suri 2013. aasta novembris; surma vahetu põhjus oli sepsis ja mitme elundi puudulikkus, algpõhjus levinud tuberkuloos – haigus, mida ravitakse antibiootikumidega. Ema, kes oli ravi eest maksnud umbes 300 000 ruupiat, pöördus tarbijakaebuste komisjoni. Komisjon leidis 2023. aastal, et homöopaat oli süüdi vales ravis ja jämedas meditsiinilises hooletuses, märkides: „Kui teda oleks varem ravitud, oleks ta võinud ellu jääda“, ja mõistis välja 350 000 ruupiat hüvitist.

Dianel diagnoositi 2004. aasta aprillis kolmanda staadiumi rinnavähk; juulis hoiatas onkoloog, et ilma kohese ravita sureb ta oktoobriks. Ta keeldus operatsioonist ja keemiaravist ning lasi end mais kuni oktoobris ravida eramajas litsentsita „naturopaadil“ David Pontiusel, kelle tegevusloa taotluse oli osariik 1997. aastal tagasi lükanud. Ravi koosnes homöopaatilistest preparaatidest, aprikoosituumadest, „lihastestimisest“, pseudomeditsiinilistest seadmetest ja soovitusest eemaldada amalgaamplommid; Pontius väitis, et haiguse põhjus on gangreen ja elavhõbedamürgitus hammaste all. Juuni skaneering näitas juba siirdeid mitmes elundis; Diane suri 20. oktoobril 2004. Pontiusele ja tema abilisele esitati süüdistus litsentsita meditsiini praktiseerimises. Homöopaatia oli siin osa laiemast „naturopaatilisest“ paketist.

Opereeritava rinnavähiga naist ravisid üle nelja aasta ortomolekulaarne arst Peter J. ja loodusravitseja Marthe B. homöopaatiliste tilkade ja graanulite, „kiirgusvaba“ elu (ilma interneti ja mobiilita), elektroakupunktuuri lihastestide ja amulettidega. Nad ütlesid, et haigla kiiritusravi on liiga ohtlik, ja eirasid haigla ja perearsti üleskutseid vähki ravida. Naine suri 2011. aasta märtsis hooletusse jäetud, siiretega ja haavanduva kasvaja tõttu; onkoloog tunnistas, et varajase raviga paraneb umbes 75% patsientidest. Haarlemi kohus mõistis mõlemad 2013. aastal hooletusest raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi; Amsterdami apellatsioonikohus jättis 2014. aastal süüdimõistmise jõusse tingimisi karistustega ja märkis, et nende meetoditel „puudub igasugune meditsiiniteaduslik alus“.

2000. aastal viis pere kõhuvaluga naise arsti juurde, kellel oli ainult homöopaatia diplom. Ta tegi naisele kaks tavaravimi süsti, Baralgani ja deksametasooni; naine tundis end kohe halvasti ja suri. Lahang leidis surma põhjuseks süstidest tekkinud anafülaktilise reaktsiooni. Peaaegu kaks aastakümmet hiljem, 2019. aastal, otsustas India riiklik tarbijavaidluste komisjon: „Ta on homöopaatia diplomi omanik ega ole kvalifitseeritud tavameditsiini praktiseerima,“ ja kohaldas Poonam Verma pretsedenti, mille järgi oma registreeritud süsteemist väljaspool ravimite manustamine on hooletus iseenesest. Arstile määrati perele 1 miljon ruupiat hüvitist.

Sara loobus rinnavähi tavaravist ja järgis Dworpi homöopaadi alternatiivravi; mees pidas praksist üle piiri Hollandis ja ütles talle väidetavalt, et ta hoiduks tavameditsiinist. Sara suri siiretega rinnavähki. Prokuratuur süüdistas homöopaati Belgias ebaseaduslikus arstipraktikas ja nõudis kuut kuud vangistust ning 40 000 euro trahvi. Brüsseli kriminaalkohus mõistis ta 2025. aasta septembris õigeks, sest ei leidnud konkreetseid tõendeid, et ravi toimus Belgia territooriumil: oli „ebamääraseid oletusi, kuid mitte tunnistajate ütlusi“. Õde Eva nimetas tulemust sügavalt pettumust valmistavaks ja viitas reguleerimise puudumisele: arstiks saamine võtab seitse aastat, aga „igaüks võib end nimetada coach'iks“. Juhtum näitab, kuidas jurisdiktsioon ja kaitsmata kutsenimetused piiravad homöopaatide vastutusele võtmist.

Majandusteadlane Rosa tundis 2014. aasta veebruaris rinnas ühesentimeetrist tükki; arstid soovitasid uuringuid, kuid litsentseeritud günekoloog, kelle poole ta pöördus, soovitas mitte midagi teha peale homöopaatia. Kasvaja neljakordistus ainult homöopaatiliste tablettidega ravides; aasta hiljem oli vähk levinud nahka, luudesse ja luuüdisse. Ta lasi tüki eemaldada, kuid keeldus keemiaravist, järgides „homöopaatilise onkoloogia“ nõuandeid dieedi, toidulisandite ja meresoolavannidega. Ta suri 2017. aasta mais uute kasvajatega. Õe sõnul ütles ta onkoloogile: „Me kõik õpime oma vigadest.“ El Paísi avaldatud lugu ajendas üle 400 arsti ja teadlase avaliku kirjaga nõudma pseudoteraapiate vastu tegutsemist.

Rizzi Hodgkini tõbi oli 1980. aastatel keemiaraviga seitsmeks aastaks taandunud. Pärast 1992. aasta retsidiivi pöördus ta dr Vincent Speckharti poole, koolitatud onkoloogi, kes selleks ajaks praktiseeris peamiselt homöopaatiat. Mitu arsti tunnistasid, et keemiaraviga oli tal hea võimalus uueks remissiooniks, kuid Speckharti hoole all eiras ta korduvalt teise onkoloogi soovitust. Ta suri 1993. aastal. Lesk kaebas kohtusse; advokaadid väitsid, et arst kasutas ära pere hirmu ja lasi neil uskuda, et homöopaatia on sama tõhus kui keemiaravi. 1996. aasta septembris mõistis vandekohus lesele ja tütrele välja 235 715 dollarit. Speckhart oli varem olnud Virginia arstide nõukogu katseajal.

Pärast rindade eemaldamist, keemia- ja kiiritusravi diagnoositi Maryl 2006. aasta suvel ravimatu retsidiiv. Abikaasa viis ta homöopaatilise arsti Jarir Nakouzi juurde Bridgeportis, kes rääkis vähi „juurteni“ jõudmisest, uuris teda elektroodidega („bioresonants“) ja määras 30–40 tabletti ja toidulisandit päevas umbes 3000 dollari eest nädalas, kokku umbes 41 000 dollarit. Mary ütles sugulastele: „Mind ravitakse terveks.“ Detsembriks oli vähk tunginud läbi rindkere seina ja selgroolüli murdus. Abikaasa lõpetas ravi ja Mary suri mõne nädala pärast. Mees kaebas osariigi terviseametile; 2011. aastal allkirjastas Nakouzi nõusolekukorralduse trahvi, kaheaastase katseaja ning tõestamata vähiravi ja diagnostikaseadmete keeluga. Siin ei ole kahju viibinud ravi, vaid valelootus ja viimaste kuude kaotus.

Giannola, arst ja tuntud homöopaatilise ja antroposoofilise meditsiini eestkõneleja, keeldus COVID-19 vaktsiinist. Pärast nakatumist järgis ta koduses isolatsioonis homöopaatilist ja „looduslikku“ ravikuuri koos laktoferriiniga, vaatamata südamehaigusele; sõbrad ja tervishoiutöötajad olid tema juhtumist mitu päeva kohalikule eriüksusele teatanud. Seisund halvenes kiiresti ja ta suri 2021. aasta oktoobris umbes tund pärast kiirabiga Palermo haiglasse jõudmist. Lesk ütles hiljem, et ta oli perearsti soovitusel saanud ka hepariini, antibiootikume ja kortisooni; mõned patsiendid kaitsesid teda internetis.

Ajakirjas Clinical Toxicology kirjeldasid Chakraborti ja kaasautorid kolme patsienti. Esimesel tekkisid nahamuutused – melanoos ja keratoos – pärast lühiajalist Arsenic Bromide 1X ja pikaajalist teiste arseeni sisaldavate homöopaatiliste preparaatide kasutamist. Teisel tekkisid arseenile iseloomulikud nahakahjustused preparaadist, mida ta võttis valgete nahalaikude vastu. Kolmas, diabeetik, võttis Arsenic Bromide 1X kuus päeva diabeedi raviks ning sai ägeda seedetrakti haiguse, valgeliblede ja trombotsüütide languse, naha tumenemise ja koorumise ning umbes kahe nädalaga toksilise polüneuropaatia, mis lõppes kõigi nelja jäseme osalise halvatusega. Arseeni oli oluliselt liiga palju nii patsientide kudedes kui ka preparaatides endis, joogivesi oli normis. 1X tähendab lahjendust 1:10 – kaugel „olematutest“ annustest.

Naine, kellel tavalised malaariaravimid tekitasid seedehäireid, pöördus enne Togo reisi homöopaadi poole ja sai „profülaktikaks“ Ledum palustre 5 CH ning postimüügist tellitava „Malaria officinalis 4 CH“ – preparaadi, mis on tehtud „Aafrika sooveest koos lisandite, vetikate, taimede, sääsekestade, vastsete ja munadega“ ja mille tootja „ei võta selle kasutamise eest mingit vastutust“. Viis päeva pärast naasmist tekkis 39-kraadine palavik; homöopaat andis veel homöopaatiat ja vitamiine. Kümme päeva hiljem, 41-kraadise palaviku ja langeva hemoglobiiniga jõudis ta haiglasse, kus malaariat esialgu ei testitud. Intensiivravisse sattus ta neuroloogiliste häiretega ja veres oli 7% parasiite – falciparum-malaaria. Ta vajas kaks kuud intensiivravi mitme elundi puudulikkuse tõttu ja jäi ellu. Arstid avaldasid juhtumi BMJ-s pealkirja all „Homöopaatia ei pruugi malaariat ennetada“.

Saksa arstide ajaleht Medical Tribune kirjeldas 2021. aastal naist, kes tegi enne Togo reisi kõik õigesti: käis reisimeditsiini nõustamisel ja sai retsepti malaaria kemoprofülaktikaks. Sellega head uudised lõppesid – kõrvaltoimete hirmus jättis ta retseptiravimi võtmata ja kasutas selle asemel homöopaatilisi graanuleid. Ta haigestus malaariasse ja suri. Artikli pealkiri ütleb otse: „Homöopaatiline profülaktika lõpeb surmaga.“ Täielik haigusloo kirjeldus on arstidele mõeldud sisu taga; surmaga lõppenud tulemus on kirjas pealkirjas ja juhtlõigus.

BBC Newsnight, Londoni troopilise meditsiini kool ja organisatsioon Sense About Science saatsid varjatud kaameraga uurija kümnesse homöopaatiapraksisesse ja apteeki, öeldes, et ta reisib Malawisse. Kõik kümme soovitasid homöopaatilisi preparaate ja ükski ei saatnud teda perearsti ega reisikliinikusse. Ühe apteegi nõustaja lubas, et graanulid tagavad, et „su energias ei ole malaariakujulist auku“. Troopiliste haiguste haigla arst Ron Behrens: „Meie osakonda on kindlasti sattunud falciparum-malaariaga patsiente, kes võtsid homöopaatilisi preparaate – ja kahtlemata oli see põhjus, miks nad malaariasse haigestusid.“ Isegi Londoni homöopaatiahaigla arst Peter Fisher tunnistas, et „inimesed võivad sellist nõu järgides malaariasse surra“. Ühendkuningriigis sureb sissetoodud malaariasse umbes 20 inimest aastas.

Viis aastat pärast Newsnighti uurimust lõpetas Briti apteekrite nõukogu menetlused kolme apteegi töötajate suhtes, kes olid soovitanud malaariaravimite asemel homöopaatiat, viidates „parandusmeetmetele“. Mõni päev varem näitas Newsnight kuninglikku tunnustust kandva homöopaatiaapteegi Ainsworths 2010. aasta voldikut, mis reklaamis endiselt homöopaatilisi preparaate tüüfuse, polio ja malaaria vastu. Kuninglik farmaatsiaselts ütles, et on „šokeeritud“ ja oleks väga mures, kui patsient reisiks kollapalaviku, tüüfuse või malaaria piirkonda homöopaatilise preparaadiga, uskudes end kaitstuna. Sense About Science'i juht nimetas otsust „räpaseks ja vastutustundetuks“: „Siis võiks apteekreid üldse mitte reguleerida.“

Pandeemia ajal soovitas India AYUSH-ministeerium COVID-19 ennetuseks homöopaatilist preparaati Arsenicum album 30C, mida tehakse arseentrioksiidist, ja riigiasutused jagasid seda avalikult täiskasvanutele ja koolilastele. Kochi haigla maksainstituudi arstid avaldasid kolm ägeda maksakahjustuse juhtu: 70-aastane mees, kes võttis preparaati 12 nädalat, sai maksapuudulikkuse ja suri üheksa kuud hiljem – tema juustes ja küüntes oli väga kõrge arseenisisaldus; 68-aastasel mehel ja 48-aastasel naisel tekkis hepatiit, mis taandus pärast preparaadi lõpetamist. Keemiline analüüs näitas partiide vahel suuri erinevusi ehk kehva tootmiskvaliteeti. Sama uurimisrühm on hiljem kirjeldanud üheksat homöopaatiaga seotud rasket maksakahjustust.

Ramlath, praktiseeriv homöopaat, sai umbes kaks kuud enne surma oma koeralt kriimustuse; koer suri varsti pärast seda. Ta pidas vigastust tühiseks ja keeldus marutaudi kokkupuutejärgsest vaktsineerimisest, mis on peaaegu 100% tõhus. 2024. aasta mais jäi ta haigeks, teda viidi mitmesse haiglasse, ta lahkus meditsiinikolledži haiglast loata ja suri samal pärastlõunal kodus. Politsei ja terviseametnikud kinnitasid surma põhjusena marutaudi ja kutsusid tema kontaktseid vaktsineerima. Allikad ütlevad, et ta hoidus ravist; seda, kas ta end homöopaatiliselt ravis, ei ole kirjas. Marutaud on pärast sümptomite teket praktiliselt alati surmav.

Rahvusvahelise homöopaatide liidu toel saabusid 2014. aasta oktoobris Libeeriasse neli homöopaati USA-st, Šveitsist, Indiast ja Saksamaalt, et ravida Ebola-patsiente homöopaatiliste preparaatidega, sealhulgas arseenil ja lõgismaomürgil põhinevatega. Libeeria võimud olid viisad andnud eeldusel, et tegu on arstidega, kes tulevad kohalikke kolleege toetama. Kui Ganta haigla ja Libeeria meditsiiniamet mõistsid, et nad kavatsevad kasutada homöopaatiat, keelati neil Ebola raviüksusesse sisenemine. Pärast mitut katset jäi neile võimalus anda homöopaatiat vaid patsientidele, kellel Ebolat ei olnud ja kes said samal ajal tavaravi. Üks neist nimetas epideemiat „kuldseks võimaluseks ravida midagi, millega tavameditsiin hakkama ei saa“.

Austraalia 2008.–2012. aasta läkaköhaepideemia ajal ja järel avaldas veebileht Homeopathy Plus! artikleid, mille kohaselt on läkaköhavaktsiin „parimal juhul ebausaldusväärne“ ja „suuresti ebatõhus“ ning homöopaatilised preparaadid tõestatult ohutu ja tõhus alternatiiv; lehel oli üle 12 000 uudiskirja tellija. Kuna varasemad ravimiameti nõuded artiklid eemaldada ei toiminud, kaebas tarbijakaitseamet firma kohtusse. Föderaalkohus leidis 2014. aastal, et väited olid valed ja eksitavad, ning määras 2015. aastal firmale 115 000 ja juhile 23 000 dollarit trahvi koos viieaastase keeluga. Kohus nimetas rikkumisi „äärmiselt tõsiseks rahvatervisele tekitatud suure ohu tõttu“, sest need võisid suunata inimesi jätma end ja oma hoolealuseid vaktsineerimata.

CBC saade Marketplace filmis homöopaate, kes pakkusid lapsevanemale „nosoode“ vaktsiinide asemel leetrite, polio ja läkaköha vastu, hinnaga 16 dollarist pudeli eest kuni 200 dollarini täiskuuri eest. Mitu neist ütlesid, et preparaadid on „üle 90% tõhusad“, ja mõni pisendas leetreid, mis tapavad umbes ühe lapse tuhandest – samal aastal, kui Kanada rahvatervise amet hoiatas puhangute eest viies provintsis. Õde-teadlane Shannon MacDonald: „Heatahtlikele vanematele pakutakse võimalust, mille kohta öeldakse, et see kaitseb nende lapsi. Ja see on vale.“ Health Canada kinnitab, et nosoodid ei ole vaktsiinide asendajad, ja nõudis 2015. aastast sildile vastavat hoiatust.

The Independent ja uuriva ajakirjanduse büroo avastasid, et Abha Light Foundation – Keenia suurima homöopaatiaapteegi, 20 tervisekeskuse ja 25 mobiilse kliiniku pidaja – kasutas homöopaatiat HIV „esmase ravina“. Varjatud reporterile, kes küsis HIV-positiivse õe kohta, öeldi, et pärast homöopaatilise ravi alustamist ei pruugi ta enam antiretroviirusravimeid vajada. Asutaja oli kolleegile kirjutanud, et on ravinud umbes 75 HIV-patsienti preparaadiga „Iquilai“, ja lisanud, et „ravimid segavad homöopaatiliste preparaatide toimet“. Kliinikud olid saanud raha Briti homöopaatiaheategevusest ja Ülemaailmsest Fondist. Keenia riikliku AIDSi-programmi juht nimetas tõestamata homöopaatia kasutamist HIV vastu ebaseaduslikuks ja kuritegelikuks. Keenias elab HIV-iga umbes 1,3 miljonit inimest.

Ben Goldacre kirjeldas Guardiani veerus, kuidas Briti suurim homöopaatide kutseliit Society of Homeopaths reklaamis sümpoosioni „homöopaatia rollist HIV/AIDSi ravis“. Voldiku kohaselt oli homöopaat Peter Chappell „otsides tõhusat ravimit Aafrika AIDSi-epideemiale“ leiutanud „PC-preparaadid“, mille valmistamisviisi ta „veel ei avalda“ ja mida müüdi ka „energialainemustritena“ iTunesis. Konverentsimaterjalid väitsid, et „mõne päeva või nädalaga muutuvad patsiendid sümptomivabaks“, ja lektor uskus, et PC1 preparaadiga „saab AIDSi-epideemia peatada“. Goldacre märkis, et sama selts oli leidnud, et Newsnighti malaariauurimuses tabatud homöopaatidel „ei ole millelegi vastata“, ning viitas uuringule 77 homöopaadist, kellest ükski ei soovitanud MMR-vaktsiini ja kolmandik soovitas sellest loobuda.

USA ravimiamet FDA hoiatas juba 2010. aastal, et Hyland'si homöopaatilised hambatulekutabletid sisaldavad ebaühtlases koguses belladonnat ehk karukolla, mürgist taime. 2017. aasta jaanuariks oli amet saanud üle 400 kõrvaltoime teate, enamik tõsised, näiteks krambid, ning teadis kümnest surmajuhust, mis viitasid homöopaatilistele hambatuleku toodetele. Laborianalüüs leidis belladonnat „kohati kaugelt rohkem, kui sildil väideti“. STAT News kirjeldas, kuidas aastatel 2006–2016 olid sajad imikud jäänud segaseks või viidud haiglasse tõmblevate jäsemetega. Tootja keeldus esialgu tagasikutsumisest, väites, et tooted on ohutud, ja kutsus need FDA ametliku nõudmise peale tagasi alles 2017. aasta aprillis.

FDA käskis 2009. aasta juunis lõpetada homöopaatilisena müüdud Zicam Cold Remedy ninageeli ja ninapulkade kasutamise, sest need olid seotud pikaajalise või püsiva haistmise kaotusega, mõnel juhul juba pärast esimest annust. Amet oli saanud üle 130 teate; inspektorid leidsid tootja enda failidest üle 800 kaebuse haistmise kaotuse kohta. FDA arst Janet Woodcock: „Haistmise kaotus on tõsine risk inimestele, kes kasutavad neid tooteid külmetuse leevendamiseks.“ Juba 2006. aastal oli tootja nõustunud maksma 12 miljonit dollarit umbes 340 hagejale, kes väitsid, et kaotasid haistmise või maitsmise. ABC News kirjeldas 45-aastast Mary Ann Brandonit Texasest, kes kaotas haistmise pärast ninasprei kasutamist.

Terra-Medica kutsus 2014. aasta märtsis tagasi 56 partiid homöopaatilisi Pleo-tooteid – vedelikke, tablette, kapsleid, salve ja küünlaid. FDA oli tuvastanud, et tooted võivad sisaldada penitsilliini või selle derivaate, mis tekkisid tootmisel kasutatud kääritamisprotsessis, kuid mida sildil ei olnud. Firma ise hoiatas, et beetalaktaamantibiootikumide allergikutel „võib penitsilliiniga kokkupuude põhjustada reaktsioone kergest lööbest raske ja eluohtliku anafülaksiani“. Tooteid oli müüdud üleriigiliselt praktikute kaudu. See on näide sellest, et „ainult suhkur“ ei pruugi olla ainult suhkur.

King Bio kutsus 2018. aasta juulis tagasi kolm homöopaatilist toodet mikroobse saastumise tõttu, augustis veel 32, ja seejärel nõudis FDA kõigi firma veepõhiste inim- ja loomatoodete tagasikutsumist – sadu tooteid. Amet hoiatas tarbijaid ja lemmikloomaomanikke mitte kasutama ühtegi King Bio ega Dr. King'si toodet, sest tehases leiti „kõrge mikroobse saastatuse tase“, sealhulgas bakter Burkholderia multivorans, mis võib nõrgenenud immuunsusega inimestel põhjustada raskeid hingamisteede nakkusi; eriti ohustatud olid imikud, lapsed, rasedad ja immuunpuudulikkusega inimesed. FDA inspektsioon sidus korduva saastumise tehase veesüsteemiga ja 2019. aastal järgnes ametlik hoiatuskiri.

FDA saatis 2019. aasta aprillis tootjale Newton Homeopathics hoiatuskirja, ühe mitmest homöopaatiatootjatele saadetud kirjast tõsiste tootmisrikkumiste pärast. Amet kirjutas: „Teie homöopaatilised tooted on ette nähtud imikute ja laste seisundite raviks ning neid valmistatakse koostisosadest nagu Nux vomica, Belladonna, Aconitum napellus ja Gelsemium sempervirens, millel on potentsiaalselt mürgine toime. Näiteks Nux vomica sisaldab strühniini – väga mürgist, hästi uuritud mürki, mida kasutatakse rotimürgina.“ Firma oli väljastanud arvukalt partiisid ilma tootmisprotsessi valideerimata, mistõttu ei saanud ta tagada, mis pudelites tegelikult on. FDA tarbijaleht rõhutab, et homöopaatilised tooted jõuavad turule ilma ameti hinnanguta ohutusele, tõhususele ja kvaliteedile.

FDA saatis 2023. aasta septembris hoiatuskirjad kaheksale firmale, sealhulgas Boironile, Similasanile, CVS-ile ja Walgreensile, kes turustasid heakskiiduta, enamasti homöopaatilisi silmatilku väidetega ravida silmapõletikku, katarakti ja glaukoomi. Amet rõhutas, et silmatooted on eriti ohtlikud, sest need mööduvad keha loomulikust kaitsest; mõnel tootjal leiti steriilsusprobleeme ja hõbedat sisaldavad tooted võivad silmakoe ja naha püsivalt halliks värvida. Similasani Šveitsi tehase inspektsioon leidis olulisi tootmisnõuete rikkumisi, mistõttu loeti tooted USA seaduse järgi „võltsituks“; firma kutsus mitu silmatilgaliini tagasi. 2024. aasta novembris nõustus Similasan maksma 3,57 miljonit dollarit ühishagi kokkuleppena, süüd tunnistamata.

Health Canada nõudis 2015. aasta augustist, et iga litsentsitud homöopaatiline nosood kannaks lauseid: „See toode ei ole vaktsiin ega vaktsineerimise alternatiiv“, „Ei ole tõestatud, et see toode nakkust ennetab“ ning „Health Canada ei soovita selle kasutamist lastel ja soovitab lapsel saada kõik rutiinsed vaktsiinid“. 2019. aasta märtsis andis amet uue hoiatuse, sest homöopaadid ja naturopaadid reklaamisid nosoode endiselt „homöoprofülaktikana“: „Nosoodid ei ole kunagi olnud heaks kiidetud vaktsiinide alternatiivina. Puuduvad tõendid nende tõhususe kohta nakkushaiguste ennetamisel või ravis.“ Amet hoiatas, et vaktsiinide asemel nosoode saanud lapsed riskivad raskete ja potentsiaalselt surmavate haigustega nagu leetrid, mumps, punetised, polio ja läkaköha.

Briti kutsestandardite amet (PSA), mis kontrollib reguleerimata praktikute registreid, oli Society of Homeopathsi tunnustanud 2014. aastast. 2020. aasta veebruaris pikendas amet tunnustust vaid tingimusel, et selts ütleb liikmetele selgelt: CEASE-teraapiat, homöopaatilist „ravikuuri“, mis väidetavalt pöörab autismi tagasi ja põhineb valel väitel vaktsiinide ja autismi seosest, ei tohi praktiseerida, ega tohi anda nõu vaktsineerimise kohta. Sama aasta suvine kontroll leidis, et tingimusi ei täidetud. 2021. aasta jaanuaris peatas amet seltsi tunnustuse, sest see „ei olnud seadnud avalikkuse kaitset kutsealaste huvide ette“ kaebuste menetlemisel ja juhtimises.

Briti reklaamistandardite amet ASA tegi 2013. aastal pretsedendiotsuse Society of Homeopathsi vastu, mille veebileht väitis „kasvavat tõendusbaasi“ 14 haiguse puhul ja mille säuts kutsus depressiooniga inimesi antidepressantide asemel homöopaatiat proovima. Amet leidis 35 reklaamikoodeksi rikkumist, sealhulgas vajaliku ravi kasutamisest eemale juhtimise depressiooni puhul; selts kustutas lehe. 2021. aastal rahuldas amet kaebuse heategevusorganisatsiooni Homeopathy UK Liverpooli kliiniku vastu, mis väitis, et homöopaatia aitab „edukalt“ ärevuse, kroonilise valu, ekseemi ja kroonilise väsimuse vastu: väited olid tõendamata ja tulevases reklaamis ei tohi viidata seisunditele, mis vajavad arsti. ASA juhis ütleb, et ilma tugevate tõenditeta ei tohi homöopaatiareklaam väita ühegi haiguse ravimist.

NHS England andis 2017. aasta novembris juhise, et homöopaatiat ei tohi enam riiklikult välja kirjutada, sest apteegiteenistus leidis „tugevate tõendite puudumise kliinilise tõhususe kohta“. NHS-i juht Simon Stevens nimetas homöopaatiat „parimal juhul platseeboks ja napi raha väärkasutuseks“. Briti homöopaatiaühing vaidlustas otsuse kohtus, väites, et konsultatsioon oli ebaõiglane. Kõrgem kohus lükkas 2018. aasta juunis kaebuse kõigis punktides tagasi; Stevens nimetas kohtuasja „kulukaks ja alusetuks“ ja NHS otsustas nõuda ühingult kohtukulud sisse. Uuringu järgi olid perearstid vaid poole aastaga kirjutanud üle 2700 homöopaatiaretsepti.

Prantsuse tervishoiu kõrgem amet järeldas 2019. aasta juunis, et homöopaatilised preparaadid ei ole tõendanud piisavat tõhusust, et hüvitamist õigustada. Tervishoiuminister Agnès Buzyn teatas, et haigekassa hüvitis, tollal 30% hinnast, langeb 2020. aastal 15%-le ja kaob 2021. aasta jaanuarist täielikult, et anda tootjatele aega kohaneda. Maailma suurim homöopaatiatootja Boiron, kelle äri oli umbes 60% ulatuses Prantsusmaal, ütles, et on „šokeeritud“, ja lubas otsuse vaidlustada, nimetades seda „täiesti vastuolus patsientide nõudmiste ja vajadustega“. Otsus jõustus 1. jaanuaril 2021.

Hispaania tervishoiuministeerium avaldas 2018. aasta oktoobris nimekirja 2008 homöopaatilisest tootest, mille tootjad pidid taotlema müügiluba – ülejäänud enam kui 12 000 ringluses olnud homöopaatilist „ravimit“ ei tohtinud enam müüa. Novembris esitasid tervishoiu- ja teadusminister „pseudoteraapiate eest tervise kaitse plaani“, et eemaldada homöopaatia ja nõelravi avalikest tervisekeskustest ja ülikoolide õppekavadest, viidates nende „võimalikule kahjulikule mõjule“, kui neid kasutatakse ravi alternatiivi või täiendusena. Samm järgnes arstide ja patsiendirühmade survele pärast mitut surmajuhtumit, kus patsiendid olid loobunud tavaravist alternatiivravi kasuks.

Prerna viidi 2023. aasta septembris palaviku, oksendamise ja pearinglusega Digha kliinikusse, mida pidas homöopaatiakraadiga arst. Kuigi tal ei olnud õigust tavaravimeid määrata, tegi ta väidetavalt süste ja andis tablette ning saatis tüdruku koju. Kodus tekkisid krambid ja vahutamine suust; ta toodi öösel kliinikusse tagasi, suunati haiglasse ja suri enne kohalejõudmist. Riiklik meditsiinikomisjon kinnitas hooletuse ja 2025. aasta märtsis alustas politsei homöopaadi suhtes menetlust süüdistusega surma põhjustamises. Juhtum näitab Indias korduvat mustrit, kus homöopaatia litsentsiga praktikud määravad ilma väljaõppeta tavaravimeid.

Tarbijad kaebasid maailma suurima homöopaatiatootja Boironi kohtusse, väites, et gripiravimina reklaamitud Oscillococcinumi toimeaine – pardimaksa ja -südame 200C lahjendus – on „sisuliselt olematu“ ega ravi midagi. Kohus kinnitas 2012. aasta oktoobris üleriigilise kokkuleppe: 5 miljoni dollari suurune tagasimaksefond enam kui 200 Boironi toote ostjatele umbes 12 aasta jooksul, lisaks 1,25 miljonit advokaaditasudeks. Boiron süüd ei tunnistanud, kuid nõustus kahe aasta jooksul muutma kõiki USA silte: lisati märge, et toimeid „ei ole Ravimiamet hinnanud“, ja selgitus, mida tähendavad tähised C, K, CK ja X. Üheksanda ringkonna apellatsioonikohus jättis kokkuleppe 2015. aastal jõusse.

Montreali tarbija Adanna Charles ostis endale ja viieaastasele pojale Oscillococcinumi ja taotles üleriigilist ühishagi: toodet reklaamitakse gripiravimina, kuigi see on „vaid suhkrust koosnev platseebotablett“, mis ei sisalda reklaamitud pardiekstrakti. Esimese astme kohus keeldus 2015. aastal hagi lubamast, kuid Québeci apellatsioonikohus pööras otsuse 2016. aasta oktoobris ümber ja lubas ühishagi, leides, et lubamise etapis ei tohi kohus sisulist otsust teha. Boiron taotles edasikaebeõigust Kanada ülemkohtus, mis keeldus 2017. aasta mais. Hagi on aktiivne ja tunnustatud; sisulist otsust ega kokkulepet ei ole veel avaldatud.

Organisatsioon Center for Inquiry kaebas apteegiketi CVS (2018) ja Walmarti (2019) kohtusse Columbia ringkonna tarbijakaitseseaduse alusel: homöopaatiliste toodete paigutamine Ravimiameti heakskiidetud ravimite kõrvale siltide alla nagu „Külmetus, köha ja gripp“ loob „vale ja eksitava mulje“, et need on sama tõhusad. Esimese astme kohus jättis mõlemad hagid läbi vaatamata, kuid apellatsioonikohus tühistas selle 2022. aasta septembris: seadus hõlmab „tegusid, mitte ainult sõnu“, sealhulgas „toote paigutust, eksitavat kujundust ja muid mitteverbaalseid vihjeid“, ning küsimus, kas mõistlikku tarbijat eksitatakse, kuulub vandekohtule. 2023. aastal lükkas kohus jaekettide uue arutamise taotlused tagasi ja asjad läksid tagasi esimesse astmesse.

Aususe huvides ka vastupidine tulemus. Üleriigiline hagejate rühm nõudis Hyland'silt ja emafirmalt umbes 255 miljonit dollarit, väites, et kümme toodet – rahustid, hambatulekutabletid, koolikutabletid, migreenipreparaat – on turustatud tõhusana, kuigi koostisosad on liiga lahjendatud, et midagi teha. Pärast 13-päevast kohtuprotsessi otsustas vandekohus 2015. aasta septembris vähem kui päevaga, et Hyland's ei ole garantiid rikkunud ega tarbijakaitseseadust rikkunud. Hagejate eksperdid, sealhulgas Johns Hopkinsi immunoloog Noel Rose, tunnistasid, et tõendeid platseebost paremast toimest ei ole; kaitse kutsus tunnistama homöopaadid. Science-Based Medicine nimetas kaitse tunnistusi „hunnikuks pseudoteaduseks“ ja juhtum on näide sellest, kuidas vandekohut saab teadusküsimustes kõigutada. Kaks aastat hiljem kutsus FDA samad hambatulekutabletid belladonna tõttu tagasi.

Homöopaatia diplomiga Ashwin Patel ravis 1992. aastal Bombays 35-aastast Pramod Vermat palavikuga tavaravimite ja süstidega, diagnoosides viiruspalavikku ja siis tüüfust; patsient halvenes, viidi teadvusetult haiglasse ja suri samal õhtul. Riiklik tarbijakomisjon lükkas lese kaebuse tagasi, kuid India ülemkohus pööras selle 1996. aastal ümber: homöopaat, kes praktiseerib tavameditsiini, on süüdi „hooletuses iseenesest“, sest seadus lubab tal praktiseerida ainult homöopaatiat. Kohus kirjutas, et inimene, kes praktiseerib meditsiinisüsteemi, mida ta ei tunne, on „šarlatan ja lihtsalt meditsiiniteadmiste teeskleja“. Lesele mõisteti 300 000 ruupiat hüvitist. Otsus on India juhtiv pretsedent homöopaatide „ristpraktika“ kohta.

Konkurentsiühing kaebas homöopaatiatootja Heverti kohtusse reklaamide pärast, mille kohaselt Sinusitis Hevert SL toimib „kiiresti ja tõhusalt“ ning taastab ninalimaskesta ja Calmvalera toetab keha „enesetervendamise jõude“. Koblenzi ülemkohus keelas 2016. aastal need väited: „Väide, et on üldteada ja tunnustatud, et homöopaatilised ravimid aktiveerivad enesetervendamise jõude, ei ole seni teaduslikult tõendatud.“ Föderaalkohus jättis 2017. aastal Heverti kaebuse rahuldamata ja kinnitas, et lubatud on ainult ravimiregistris kirjas olev sõnastus. 2019. aastal saatis Hevert hoiatuskirju kriitikutele – arst Natalie Gramsile, apteeker Gerd Glaeskele ja ajakirjanikule –, kes ütlesid, et homöopaatia ei toimi platseebost paremini, ja loobus neist pärast avalikku kriitikat.

2021. aasta aprillis teatas kodanik Ontario homöopaatide kolleegiumile sildist homöopaat Sukhdev Singh Kooneri kliiniku ees, mis reklaamis „COVID-19 ravi ja ennetust“ ja nimetas COVID-19 vaktsiini „üheks peamiseks tapjaks“; ta keeldus silti eemaldamast. Ta oli patsiendiga arutanud vaktsineerimist ja väljastanud vaktsineerimisest vabastuse tõendi – mõlemad väljaspool homöopaatia pädevust. Distsiplinaarkomitee tuvastas 2022. aastal viis kutse-eetika rikkumist, sealhulgas praktikastandardi rikkumise ja vale või eksitava reklaami lubamise. Kooner oli vahepeal kolleegiumist lahkunud; 2023. aasta karistusotsus nägi ette noomituse, viiekuulise peatamise võimaliku naasmise korral ja 42 601 dollari kulude hüvitamise.

USA föderaalne kaubanduskomisjon kaebas kohtusse Nevada firma Health Center ja selle omaniku Peggy Pearce'i kolme „imeravimi“ pärast, mida turustati peamiselt eakatele. Nende hulgas oli Rejuvi-Cell, väidetavalt homöopaatiline suusprei, mis pidi sisaldama inimese kasvuhormooni ja ravima vähki, diabeeti, Alzheimeri tõbe, südamehaigusi, rasvumist, reumatoidartriiti ja depressiooni – ilma igasuguse teadusliku tõendita. Tegelikult sisaldas toode sea, mitte inimese kasvuhormooni. 2020. aasta märtsis nõustusid kostjad kohtumäärusega, mis keelab tõendamata terviseväited ja koostisosade valesti esitamise. Rahaline otsus oli 8,62 miljonit dollarit, mis peatati maksevõimetuse tõttu 5000 dollari tasumisel; kogu summa muutub sissenõutavaks, kui finantsandmed osutuvad valeks.

Tervishoiuinspektsioon esitas distsiplinaarkaebuse arst Jan Roxsi vastu, kes oli ligi 30 aastat praktiseerinud homöopaatiat ja ütles ALS-i ja sclerosis multiplex'i patsientidele, et homöopaatiline ravi võib nende seisundit parandada, haiguse kulgu peatada või tuua „tõelise paranemise“. Istungile ta ei ilmunud. Tribunal leidis 2015. aasta märtsis, et ta andis patsientidele valelootust, ei teavitanud neid tavameditsiini võimalustest ega selgitanud tavaravi ja alternatiivravi erinevust; lubatud tulemus „ei leia tuge tavameditsiini teaduses“ ja tal endal polnud selleks alust – ta suutis nimetada vaid nelja neuroloogilise haigusega patsienti, keda väitis end aidanud olevat. Tal keelati aastaks arstina praktiseerimine.

Pärast seda, kui Kerala kõrgem kohus piiras pandeemia ajal AYUSH-praktikuid „immuunsuse tugevdajate“ määramisega, kaebas üks homöopaatiakool otsuse edasi. India ülemkohus otsustas 2020. aasta detsembris, et homöopaadid võivad ministeeriumi juhise piires tegutseda ennetuse, sümptomite leevendamise ja tavaravi täiendusena, kuid „ükski meditsiinipraktik ei saa väita, et suudab COVID-19 ravida“. Kohus kirjutas: „Kui õigusaktid ise keelavad reklaami, ei ole homöopaatidel mingit alust reklaamida, et nad on pädevad COVID-19 ravima,“ ja kinnitas, et sellise reklaami või „ravimi“ määramise korral võib riik rakendada katastroofiohjeseadust.

Kaubanduskomisjon esitas süüdistuse Tauranga paarile, kes pidas homöopaatiakliinikut Healing World ja reklaamis 2003–2006 veebis ja ajalehes homöopaatilist „terrorismivastast kaitsekomplekti“ siberi katku, botulismi ja rõugete vastu ning väitis, et nende preparaadid ravivad linnugrippi, SARS-i ja herpest; nad esitasid valesti ka oma kvalifikatsiooni. Nad tunnistasid end süüdi 19 väärkajastuse süüdistuses kaubandusseaduse alusel. Kohtunik määras 2009. aasta jaanuaris trahvi ja kulud kokku üle 23 000 dollari ning hoiatas, et kordumise korral ulatuvad trahvid sadadesse tuhandetesse. Prokurör nimetas tegevust „hoolimatuks“ ja rõhutas, et alternatiivpraktikutel on samad seaduslikud kohustused kui tavameditsiinil.

Briti homöopaatiatootja Nelsons, kes teeb ka Bach Rescue Remedy tilku, sai 2012. aastal FDA hoiatuskirja pärast Londoni tehase inspektsiooni: inspektorid nägid „klaasikilde Kali Phos 30c tootmise ajal“ katmata konveieril ja tuvastasid, et „iga kuues pudel ei saanud homöopaatilise toimeaine lahuse doosi“ pudelite vibreerimise tõttu täitmisel, ilma kirjalike tootmiskontrollideta. 2026. aasta veebruaris saatis FDA uue hoiatuskirja: partiid, sealhulgas kaheaastastele lastele mõeldud tooted, olid vabastatud ilma piisava mikroobitestita, üks partii „peeti USA piiril kinni, sest FDA test leidis mikrobioloogilise saastumise“, ja kvaliteediüksus oli tootmisdokumente ebakorrektselt hävitanud. FDA nõudis kõigi USA-s müüdud partiide järelkontrolli ja sõltumatut konsultanti.

22 Valencia homöopaatiapraktikut kaebasid kohtusse Valencia perearstide seltsi presidendi Aurelio Duque ja pseudoteaduslike teraapiate eest patsientide kaitse ühingu esindaja Fernando Cervera, väites, et nende avalikud sõnad homöopaatiast kui pseudoteadusest on laimavad. Kohtunik lükkas hagi 2020. aasta jaanuaris tagasi, leides, et homöopaatia on tõendamata tõhususega praktika, ja viitas Hispaania kuninglikule farmaatsiaakadeemiale: homöopaatia „mitte ainult ei toimi“, vaid „võib seada tervise ohtu“. Otsus on kooskõlas Hispaania valitsuse 2018. aasta pseudoteraapiate vastase plaaniga.

Matthias Eggeri töörühm võrdles 110 platseebokontrolliga homöopaatiakatset 110 samade haiguste tavameditsiini katsega. Kui vaadata ainult suuremaid ja kvaliteetsemaid uuringuid, ei erinenud homöopaatia platseebost (šansside suhe 0,88, usaldusvahemik 0,65–1,19), tavameditsiini toime aga püsis (0,58, usaldusvahemik 0,39–0,85). Autorite järeldus: tulemus on „kooskõlas arusaamaga, et homöopaatia kliinilised toimed on platseebotoimed“. Lancet avaldas kõrvale juhtkirja pealkirjaga „Homöopaatia lõpp“ ja kirjutas, et uute uuringute aeg on läbi ning arstid peaksid patsientidele ausalt rääkima homöopaatia „kasu puudumisest“. Egger BBC-le: „Head suured homöopaatiauuringud ei näita platseebo ja homöopaatilise preparaadi vahel erinevust, tavaravimite puhul on toime endiselt näha.“

Edzard Ernst koondas 17 süstemaatilist ülevaadet ja metaanalüüsi: kuus 1997. aasta Linde metaanalüüsi ümberanalüüsi ja 11 sõltumatut haiguspõhist ülevaadet. Linde oli 1997. aastal 89 katse põhjal leidnud positiivse koondtulemuse, kuid „ebapiisavalt tõendeid“ ühegi üksiku haiguse kohta; tema enda 1999. aasta ümberanalüüs samadest katsetest leidis „selged tõendid, et metodoloogiliselt paremad uuringud andsid vähem positiivseid tulemusi“. Ernst: „Rangemad katsed on seotud väiksemate toimetega, mis omakorda muudavad kogutoime ebaoluliseks.“ Üheski haiguspõhises ülevaates ei olnud seisundit, mis „reageeriks homöopaatilisele ravile veenvalt paremini kui platseebole“. Järeldus: „Praegu kättesaadav parim kliiniline tõendus homöopaatia kohta ei õigusta positiivseid soovitusi selle kasutamiseks kliinilises praktikas.“

Austraalia riiklik tervise- ja meditsiiniuuringute nõukogu hindas 57 süstemaatilist ülevaadet, mis sisaldasid 176 uuringut 61 haiguse kohta, lisaks homöopaatiaorganisatsioonide esitatud materjale. Guardiani sõnul vaatas nõukogu esimest korda põhjalikult läbi 225 uurimistööd. Järeldus sõna-sõnalt: „Tõendite hindamise põhjal järeldab NHMRC, et ei ole ühtegi terviseseisundit, mille puhul oleks usaldusväärseid tõendeid, et homöopaatia on tõhus.“ Nõukogu hoiatas, et homöopaatiat valivad inimesed „võivad seada oma tervise ohtu, kui nad loobuvad ravist või lükkavad edasi ravi, mille ohutuse ja tõhususe kohta on head tõendid“. USA riikliku tervishoiuinstituudi keskus NCCIH võtab sama ülevaate kokku: „puuduvad usaldusväärsed tõendid, et homöopaatia on tõhus ühegi terviseseisundi puhul“.

Homöopaatia uurimisinstituut ja Austraalia homöopaatide ühing kaebasid, et NHMRC ülevaade oli metodoloogiliselt vigane ja et 2012. aasta mustand oli maha vaikitud. Rahvusliku ombudsmani büroo alustas uurimist 2017. aasta septembris ja lõpetas selle 2023. aasta juulis. Avalik teade 4. augustist 2023: „Meie uurimine ei andnud ülevaate ega NHMRC kohta mingeid negatiivseid järeldusi.“ Büroo märkis, et ei saanud kaasata sõltumatut teaduseksperti metoodika üle otsustama, kuid 2015. aasta järeldus jääb muutmata. Homöopaatide kuueaastane kampaania ülevaate diskrediteerimiseks jooksis tühja.

Alamkoja teadus- ja tehnoloogiakomisjon kuulas ära teadlased, ravimiameti, tervishoiuministeeriumi, homöopaatiahaiglad ja homöopaatide ühingud ning uuris süstemaatilisi ülevaateid ja ülilahjenduste usutavust. Raport ütleb: „Meie hinnangul tõestavad süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid lõplikult, et homöopaatilised tooted ei toimi paremini kui platseebo.“ Soovitused: „Valitsus peaks lõpetama homöopaatia rahastamise lubamise NHS-is“; homöopaatiahaiglad on „haiglad, mis on spetsialiseerunud platseebode manustamisele“, ja nende rahastamine ei tohiks jätkuda. Ravimiametile: „On vastuvõetamatu, et MHRA litsentseerib platseebotooteid – antud juhul suhkrupille –, andes neile osa ravimite staatusest.“ NHS England lõpetas rahastamise seitse aastat hiljem.

Euroopa Akadeemiate Teadusnõukogu EASAC, mille nõukogus on 29 liiget ELi riikide teadusakadeemiatest, tugines liikmesakadeemiate (eeskätt Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia) tööle ja avaldatud hinnangutele. Mehhanismide kohta: „Järeldame, et homöopaatia väited on ebausutavad ja vastuolus väljakujunenud teaduslike kontseptsioonidega.“ Kliinilise tõhususe kohta: „Ei ole teada ühtegi haigust, mille puhul oleks tugevaid, korratavaid tõendeid, et homöopaatia on tõhus üle platseebotoime.“ Vee mälu väide on „teaduslikult alusetuks ja ebausutavaks tõestatud“. Akadeemiad hoiatasid, et homöopaatia reklaam „võib patsienti oluliselt kahjustada, kui see põhjustab viivituse tõenduspõhise arstiabi otsimisel“, ning nõudsid tõenduspõhist märgistust ja avaliku hüvitamise lõpetamist.

Venemaa Teaduste Akadeemia presiidiumi pseudoteaduse vastu võitlemise komisjon avaldas 2017. aasta veebruaris memorandumi nr 2: „Homöopaatilised diagnoosi- ja ravimeetodid tuleb kvalifitseerida pseudoteaduslikuks“, sest „homöopaatia põhimõtted ja selle väidetava toimemehhanismi teoreetilised seletused on vastuolus teadaolevate keemia-, füüsika- ja bioloogiaseadustega“ ning veenvaid katselisi tõendeid tõhususe kohta ei ole. Komisjon soovitas tervishoiuministeeriumil eemaldada homöopaatia riigi- ja munitsipaalkliinikutest ning ravistandarditest, nõuda siltidel märget tõestatud kliinilise tõhususe puudumise kohta, avalikustada ülilahjenduste tegelik koostis (alates C12 ei ole preparaadis ühtegi algaine molekuli) ja keelata tõestamata raviväited reklaamis. Föderaalne monopolivastane teenistus toetas memorandumit avalikult.

Cochrane'i ülevaade hõlmas kuut randomiseeritud platseebokontrolliga katset: kaks ennetuskatset 327 täiskasvanuga Venemaal ja neli ravikatset 1196 osalejaga Prantsusmaal ja Saksamaal. Oscillococcinum, üks maailma enimmüüdud homöopaatilisi tooteid – pardimaksa ja -südame 200C lahjendus –, ei ennetanud gripilaadset haigust; ravikatsetes nähtud väike haiguse lühenemine põhines madala kvaliteediga tõenditel. Sõna-sõnalt: „Ei ole piisavalt häid tõendeid, et teha kindlaid järeldusi Oscillococcinumi kohta gripi ennetamisel või ravis.“ Ja: „Katsete aruandluse üldine tase oli kehv ning seetõttu oli paljude oluliste metodoloogiliste aspektide nihkerisk ebaselge.“ Ülevaate autorite hulgas oli ka homöopaate.

Ükski Cochrane'i homöopaatiaülevaade ei ole leidnud veenvaid tõendeid platseebost paremast toimest. ADHD (2007, 4 katset, 168 osalejat): „Praegu on vähe tõendeid homöopaatia tõhususe kohta ADHD ravis.“ Krooniline astma (1999, uuendatud 2004, 6 katset, 556 inimest): „Ei ole piisavalt tõendeid, et hinnata usaldusväärselt homöopaatia võimalikku rolli astma puhul.“ Dementsus (2003): ühtegi sobivat katset ei leitud – „tõendite puudumise tõttu ei ole võimalik kommenteerida homöopaatia kasutamist dementsuse ravis“. Sünnituse esilekutsumine (2003, 2 katset, 133 naist): „Ei ole piisavalt tõendeid, et soovitada homöopaatiat esilekutsumise meetodina.“ Ärritunud soole sündroom (2019, 4 katset, 307 osalejat): „Kindlaid järeldusi homöopaatia tõhususe ja ohutuse kohta ei saa teha.“

Vastuseks homöopaatia pooldajate väitele, et Cochrane'i tõendus toetab nende praktikat, hindas Edzard Ernst kõiki tollal olemasolevaid kuut Cochrane'i homöopaatiaülevaadet: vähiravi kõrvaltoimed, ADHD, astma, dementsus, gripp ja sünnituse esilekutsumine. Enamiku neist ülevaadetest olid kirjutanud homöopaadid ise, ometi ei näidanud ükski platseebost paremat tõhusust. Järeldus: „Praegu kättesaadavate Cochrane'i homöopaatiaülevaadete tulemused ei näita, et homöopaatilistel ravimitel oleks platseebost suurem toime.“

See on uuring, millele homöopaatia pooldajad kõige sagedamini viitavad, ja seetõttu on see siin. Homöopaatia uurimisinstituudi rahastatud Mathie ja kaasautorid vaatasid läbi 32 randomiseeritud katset individualiseeritud homöopaatiaga 24 haiguse puhul; andmeid sai kasutada 22 katsest. 20 katset 32-st hinnati suure nihkeriskiga, 12 ebaselgeks ja vaid kolme „usaldusväärseks tõenduseks“. Koondtulemus näitas väikest statistiliselt olulist efekti, kuid autorid ise kirjutavad: „Tõendite üldine kvaliteet oli madal või ebaselge, mis takistab lõplikke järeldusi,“ ja „see uuringute alamhulk on liiga väike, et anda hüpoteesile otsustav vastus“. 2022. aasta aruandlusnihke analüüs (allpool) näitas, et koondefekti kannavad registreerimata katsed – väike efekt madala kvaliteediga katsetes on täpselt see, mida nihe toodab.

Gartlehneri töörühm otsis läbi kliiniliste uuringute registrid ja teaduskirjanduse. Tulemused sõna-sõnalt: „Alates 2002. aastast on peaaegu 38% registreeritud homöopaatiakatsetest jäänud avaldamata ja 50% avaldatud randomiseeritud katsetest ei olnud registreeritud.“ „Lisaks oli 25% esmastest tulemusnäitajatest registriga võrreldes muudetud või vahetatud.“ Registreerimise järgi jaotatud metaanalüüs näitas registreerimata katsetes „oluliselt suuremaid ravitoimeid“ (standardiseeritud erinevus −0,53) kui registreeritud katsetes (−0,14, usaldusvahemik −0,35 kuni 0,07) – registreeritud katsed ei erine platseebost. Järeldus: „Homöopaatiakatsete metaanalüüside toimehinnangud võivad homöopaatiliste preparaatide tegelikku ravitoimet oluliselt ülehinnata.“

1988. aasta juunis avaldas Nature Jacques Benveniste'i väite, et antikehad, mis on lahjendatud kaugele üle molekulide kadumise piiri, mõjutavad endiselt vererakke – see „vee mälu“ on just see, mida homöopaatia vajab. Nature'i toimetaja John Maddox, pettuste uurija Walter Stewart ja mustkunstnik James Randi veetsid nädala Benveniste'i laboris. Kui proovid pimendati – koodid pandi kinnises ümbrikus lakke –, kadus efekt. Nature'i raport nimetas katseid „ebapiisavaks aluseks nende kohta esitatud väidetele“: positiivsed tulemused sõltusid ühe laborandi pimendamata lugemisest, hüpoteesiga vastuolus olnud katseseeriad heideti kõrvale ja laborit rahastas osaliselt homöopaatiatootja Boiron. See on klassikaline demonstratsioon, et ülilahjenduse efektid ei ela korralikku pimendamist üle.

Avogadro arvu järgi nimetatud kampaania eesmärk oli „tõsta teadlikkust homöopaatide ebausutavatest ja tõendamata väidetest“ ja survestada apteegiketti Boots lõpetama homöopaatia müüki ravimina. 30. jaanuaril 2010 neelasid sajad osalejad Bootsi apteekide ees kogu Ühendkuningriigis terve pudeli (84 tabletti) homöopaatilist Arsenicum albumit – kõrvaltoimeid ei registreeritud. 2011. aasta veebruaris korrati „üledoosi“ 70 linnas 30 riigis. James Randi haridusfond pakkus miljon dollarit igaühele, kes suudab kontrollitud tingimustes näidata, et homöopaatiline preparaat erineb veest; auhinda ei nõudnud keegi kunagi välja. See on demonstratsioon, mitte teadusuuring, aga see näitab kõige lihtsamal viisil, et toodetes ei ole toimeainet.

Homöopaatia pooldajad viitavad sageli 2011. aasta „Šveitsi tervisetehnoloogia hinnangule“, mis väidab, et homöopaatia on tõhus ja kulutõhus. Glasgow' ülikooli David Shaw analüüsis raportit eelretsenseeritud artiklis ja leidis, et see „ei sisalda uusi tõendeid ja tõlgendab valesti uuringuid, mis on juba varem nõrgaks tunnistatud; loob uue tõendusstandardi, mis on kujundatud homöopaatia tõhusana näitamiseks; ja püüab diskrediteerida randomiseeritud kontrollkatseid kui tõenduse kuldstandardit“. „Peaaegu kõigil autoritel on huvide konflikt, kuigi nad väidavad, et neid ei ole.“ Järeldus: raport „tõestab, et homöopaadid on valmis tõendeid moonutama, et oma uskumusi toetada“. Šveitsi valitsuse enda 2005. aasta programm oli viinud homöopaatia eemaldamiseni põhikindlustusest.

Arstidest, eetikutest, juristidest ja filosoofidest koosnev Münsteri ring, mida juhib professor Bettina Schöne-Seifert, nõudis Saksa arstide kodadelt homöopaatia lisakvalifikatsiooni kaotamist „asenduseta“. Teesid: „Homöopaatia on ebateaduslik raviõpetus“; „Toimimatud meetodid ja platseebod on arstieetikaga kokkusobimatud“; „Homöopaatia ja teaduslik meditsiin on nii teravas vastuolus, et need on patsientide ravis ühitamatud“; „Patsientide usaldus teadusliku meditsiini vastu õõnestatakse.“ 2020. aasta apteegimemorandum lisas, et apteekrid „on kahtlemata võimelised mõistma, et homöopaatilised preparaadid ei saa toimida üle platseebo“ ja tegutsevad neid soovitades „vastu paremat teadmist oma klientide kahjuks“. Mitu Saksa liidumaa arstide koda on lisakvalifikatsiooni sellest ajast kaotanud.

Pärast avalikku seminari ja kommentaaride kogumist teatas föderaalne kaubanduskomisjon, et homöopaatiliste toodete tõhususe ja ohutuse väiteid hinnatakse „samade standardite järgi nagu teiste käsimüügiravimite väiteid“ – need vajavad „pädevaid ja usaldusväärseid teaduslikke tõendeid“. Kuna enamiku homöopaatiliste toodete kohta selliseid tõendeid ei ole, on tõhususe väide eksitav, kui reklaam ei ütle selgelt, et „(1) ei ole teaduslikke tõendeid, et toode toimib, ja (2) toote väited põhinevad ainult 1700. aastate homöopaatiateooriatel, mida enamik tänapäeva meditsiinieksperte ei aktsepteeri“. Hoiatus peab olema silmatorkav, väite kõrval ja mitte kasutajate tunnistustega tühistatud. Komisjoni raport leidis, et tarbijad enamasti ei tea, mis homöopaatia on.

USA riikliku tervishoiuinstituudi keskus, mille ülesanne on uurida just täiend- ja alternatiivmeditsiini, võtab tõendid avalikkusele kokku: „On vähe tõendeid, mis toetaksid homöopaatiat kui tõhusat ravi mis tahes konkreetse terviseseisundi puhul.“ Keskus viitab Austraalia 2015. aasta hinnangule 57 süstemaatilise ülevaate ja 176 uuringu kohta. Ohutuse kohta: „Mõned homöopaatilisena märgistatud tooted võivad sisaldada olulisi koguseid toimeaineid ning põhjustada kõrvaltoimeid ja koostoimeid ravimitega“; 2012. aasta süstemaatiline ülevaade leidis, et raskmetalle sisaldavate või tavaravi asemel kasutatud homöopaatiliste toodete kasutamine „võib põhjustada kõrvaltoimeid, millest mõned võivad olla tõsised“. Leht mainib ka FDA hoiatusi belladonnaga hambatulekutablettide ja homöopaatiliste astmatoodete kohta.

Tervishoiuminister Karl Lauterbach ütles 2024. aasta jaanuaris, et „homöopaatia haigekassateenusena ei ole mõistlik“, kuid tema eelnõust jäi säte tollal välja. Tema järeltulija Nina Warken pani selle 2026. aasta haigekassade rahastuse stabiliseerimise seadusesse tagasi: kindlustatutel on õigus retseptiravimitele „välja arvatud homöopaatilised ja antroposoofilised ravimid“, sest nende kohta „puuduvad piisavad teaduslikud tõendid tõenduspõhise meditsiini tunnustatud rahvusvaheliste standardite järgi“; oodatav sääst on umbes 50 miljonit eurot aastas. Bundestag võttis seaduse vastu 10. juulil 2026. Alates 1. jaanuarist 2027 ei ole homöopaatia enam haigekassateenus – ei tavalise ega kassade vabatahtliku lisateenusena. Umbes 1200 arsti ja endise poliitiku avalik kiri plaani vastu jäi tulemuseta; homöopaatide endi ühing kinnitas otsuse jõustumist.

Bremeni arstide koja delegaatide kogu võttis 2019. aasta septembris vastu uue täiendõppekorra, milles esimest korda Saksamaal ei olnud enam lisakvalifikatsiooni „Homöopathie“: pärast üleminekuaega ei saa Bremeni arstid seda tiitlit enam omandada. Üks arst vaidlustas otsuse, väites, et see rikub tema kutsevabadust; Bremeni ülemhalduskohus lükkas taotluse 2021. aastal tagasi ja föderaalne halduskohus jättis 2022. aasta jaanuaris tema kaebuse rahuldamata, lõpetades vaidluse. Koja president Heike Delbanco: „Meil on väga hea meel, et ülemhalduskohus jagab meie õiguslikku seisukohta.“ Bremeni haigekassaarstide ühendus lõpetas seejärel kolm homöopaatilise ravi hüvitamise lepingut.

Baieri arstide koda hääletas 2021. aasta oktoobris suure enamusega homöopaatia oma täiendõppekorrast välja; Baieri 28 458 praktiseerivast arstist kandis tiitlit umbes 400 ja koos Baieriga oli selle kaotanud 12 koda 17-st. 126. Saksa arstide päev otsustas 2022. aasta mais Bremenis „suure enamusega“ eemaldada homöopaatia lisakvalifikatsiooni üleriigilisest näidiskorrast: kuna 13 liidumaa koda olid selle juba kustutanud, ei olnud riiklikul näidisel enam mõtet. Delegaat Johannes Grundmann: „Arstide kodade ülesanne on määratleda ja kontrollida määratletud ja kontrollitavaid õpieesmärke.“ Tervishoiuminister Lauterbach kirjutas toetuseks: „Hea meditsiin seisab teaduse pinnal. Seal ei ole homöopaatial kohta.“ Homöopaatide ühingu sõnul kandis tiitlit umbes 7000 arsti. 2024. aastaks pakkusid seda veel vaid Rheinland-Pfalz ja Saksimaa.

Viini meditsiiniülikool lõpetas 2018. aasta novembris pärast mitut üliõpilaste kaebust valikaine „Homöopaatia“ alates 31. oktoobrist; osalejatele öeldi keset semestrit, et ülejäänud loenguid ei toimu. Ülikooli sõnul ei olnud sisu, mis pidi algselt olema homöopaatia kriitiline käsitlus, „enam ühitatav ülikooli pühendumusega tõenduspõhisele meditsiinile“. Rektor Markus Müller ütles, et ülikool „tunnistab tõenduspõhise meditsiini põhimõtet“ ja patsiendid peavad saama „ainult arusaadavaid ja teaduslikult põhjendatud ravimeetodeid“. Üliõpilasesinduse juht Julia Wunsch: alternatiivmeetodite käsitlemine „peaks olema kriitiline, mitte toimima reklaamina“. Samal ajal kritiseeriti Linzi ülikooli, mis alustas homöopaatia valikainet.

2017. aastal välja kuulutatud ja 2018. aastal senatis vastu võetud reform jättis alates 1. aprillist 2019 erakindlustuse „üldravi“ mõistest välja 16 loodusteraapiat, mistõttu kindlustajad ei tohi nende eest hüvitist maksta ja need ei saa enam riiklikku kindlustustoetust. Nimekirjas on homöopaatia, naturopaatia, iridoloogia, kinesioloogia, refleksoloogia, aroomiteraapia, Bowen-teraapia, Feldenkrais, Rolfing, shiatsu, taiji ja jooga. Alus oli riikliku tervise- ja meditsiiniuuringute nõukogu 2015. aasta ülevaade, mille järgi neil teraapiatel „puuduvad teaduslikud tõendid“ kliinilise tõhususe kohta. Riigi peaarst Brendan Murphy: „Meil pidid olema objektiivsed kriteeriumid.“ Valitsuse eesmärk oli „eemaldada kulud süsteemist ja aidata kaasa erakindlustuse maksete vähendamisele“.

Austraalia farmaatsiaselts PSA teatas 2015. aasta seisukohas, et „ei toeta homöopaatiatoodete müüki apteegis“, ja perearstide kolledž ütles, et apteekrid „ei peaks neid müüma“. 2019. aasta jaanuaris saatis PSA president Chris Freeman avaliku kirja kõigile suurematele apteegikettidele ja ostugruppidele üleskutsega lõpetada homöopaatiliste toodete hoidmine ja reklaamimine: „Rahvatervis satub ohtu, kui inimesed valivad homöopaatia ravi asemel, mille ohutust ja tõhusust tõendid näitavad.“ Ta lisas: „PSA eetikakoodeks ütleb selgelt, et homöopaatilisi tooteid ei tohi apteekides hoida ega müüa,“ sest apteeker peaks pakkuma ainult tooteid, „mille tõhususe kohta on usaldusväärseid tõendeid“. PSA soovitus targa valiku kampaanias: „Ära reklaami ega paku homöopaatilisi tooteid, sest nende tõhususe kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid.“

Barcelona ülikool tühistas 2016. aasta märtsis oma alates 2004. aastast töötanud homöopaatia magistriõppe (hind 6940 eurot) pärast oma arstiteaduskonna kriitilist raportit, mille järgi distsipliinil puudub „teaduslik alus“. 2016. aasta aprillis jäi Valencia ülikooli Boironi rahastatud loodusravi, nõelravi ja homöopaatia magister (üheksa lendu, umbes 20 tudengit à 3000 eurot) uuesti pakkumata – korraldajad ei esitanud seda enam kinnitamiseks. Varem oli Córdoba ülikool 2013. aastal homöopaatiakursused tühistanud, Zaragoza homöopaatia diplomid tagasi võtnud ja Boironi õppetooli sulgenud ning Sevilla oma magistriõppe 2009. aastal peatanud.

2007. aastal pakkus viis Briti ülikooli teaduse bakalaureusekraadi homöopaatias. Central Lancashire'i ülikool sulges vastuvõtu 2008. aastal ja pärast 2009. aasta sisekontrolli peaaegu kõik oma alternatiivmeditsiini kursused; Salford sulges kõik sellised kursused ja Westminster peatas 2009. aastal viimase järelejäänud homöopaatia bakalaureuseõppe. Farmakoloog David Colquhoun pidas kolm ja pool aastat teabevabaduse lahingut Central Lancashire'i homöopaatia õppematerjalide avalikustamise nimel; infotribunal otsustas 2009. aasta detsembris, et ülikool „ei suutnud tõendada homöopaatiakursuse kaubanduslikku väärtust“ ja et „sellise õppe väärtuse üle ülikoolis on oluline avalik vaidlus“. Ülikool teatas, et „ei paku enam homöopaatia bakalaureusekursust“.

Bristoli homöopaatiahaigla suleti 2013. aasta jaanuaris; väike riiklik kliinik töötas 2015. aastani, seejärel osteti teenust eraettevõttelt. Pärast 2018. aasta kevadist avalikku konsultatsiooni otsustas piirkonna tervishoiu tellija augustis lõpetada homöopaatia rutiinse rahastamise, lubades seda ainult „erandlikel asjaoludel“; 2017.–2018. aastal oli riiklikult rahastatud homöopaatiat saanud 41 patsienti kuluga 109 476 naela. Tellija kliiniline juht Jonathan Hayes: „Töötame kõvasti, et saada tõenditest lähtuvaks organisatsiooniks, sest peame kõiki ressursse parimal viisil kasutama.“ Pärast 2019. aasta veebruari ei tellinud ükski Inglismaa riiklik tervishoiuasutus enam homöopaatiat.

NHS Lothian otsustas 2013. aasta juunis pärast konsultatsiooni lõpetada homöopaatiateenuste rahastamise, leides, et raha „kulutataks paremini tavaravile“ ja et see puudutab väga väheseid patsiente; lõpetati ka suunamised Glasgow' homöopaatiahaiglasse. 73-aastane artriidipatsient Honor Watt kaebas Briti homöopaatiaühingu toel tervishoiuameti kohtusse, väites, et võrdõiguslikkuse seadus kohustas patsientidega konsulteerima. Šotimaa kõrgeim tsiviilkohus lükkas 2015. aasta augustis hagi tagasi ega kohustanud rahastamist taastama. NHS Highland oli suunamised lõpetanud juba 2010. aastal ja Lanarkshire järgnes 2015. aastal.

NHS Lanarkshire'i juhatus kiitis 2014. aasta detsembris heaks soovituse „lõpetada Lanarkshire'i elanike uued suunamised alates 31. märtsist 2015 homöopaatia kliinilise tõhususe tõendite puudumise tõttu“. Neli aastat kestnud ülevaade, mis uuendas Briti parlamendi 2010. aasta raportit kirjandusega kuni 2014. aastani, leidis „selged ja ühemõttelised tõendid, et homöopaatial ja sellega seotud teenustel puudub ravikasu“ – vaatamata avalikule konsultatsioonile ligi 6000 enamasti toetava vastusega. Glasgow' homöopaatiahaigla oli 2010. aastal ümber nimetatud „integreeritud ravi keskuseks“, sulgenud 2011. aastal apteegi ja kaotanud suunamised Highlandist ja Lothianist. 2016. aasta juunis kavandati sulgeda selle viimased seitse statsionaarset voodikohta.

1849. aastal asutatud ja 1948. aastast riiklikku tervishoidu kuulunud haigla oli aastakümneid „suurim homöopaatilise meditsiini keskus üheski tööstusriigis“. Pärast seda, mida haigla ise nimetab „püsivaks meediarünnakuks täiendmeditsiini vastu NHS-is“ aastatel 2006–2008, otsustasid „kliinilised ja juhtivad töötajad 2007. aasta novembris üksmeelselt, et on õige aeg muuta haigla nimi Londoni kuninglikuks integreeritud meditsiini haiglaks, et see kajastaks täpsemini töö olemust“. Ümbernimetamine jõustus 2010. aasta septembris. Viiest riiklikust homöopaatiahaiglast suleti Tunbridge Wells 2009, Liverpooli teenus 2011 ja Bristol 2013, Glasgow nimetati 2010 ümber; riiklikult rahastatud homöopaatia lõppes ka Londoni haiglas 2018. aastal.

Pärast 2015. aastal alanud ülevaatust tühistas FDA 2019. aastal oma 1988. aasta juhendi, mis lubas homöopaatilisi tooteid müüa ilma heakskiiduta, ja andis 2022. aasta detsembris lõpliku juhise „Homöopaatilised ravimtooted“, mille järgi „FDA on välja töötanud riskipõhise lähenemise, et prioriseerida järelevalvet toodete puhul, mis kujutavad rahvatervisele suuremat ohtu“. Amet ütleb otse: „Ei ole ühtegi FDA heakskiidetud toodet, mis oleks märgistatud homöopaatilisena.“ Prioriteedid: tooted, mille kohta on kahjuteateid; ohtlikud koostisosad (belladonna, strühniin, elavhõbe, plii); silmatilgad, ninaspreid ja süstitavad tooted; raskete haiguste nagu vähi ravi väited; lastele, rasedatele ja eakatele suunatud tooted. Alates 2020. aastast on FDA saatnud üle 20 hoiatuskirja, sealhulgas seitse homöopaatiliste silmatilkade tootjatele.

2009. aasta juunis kirjutasid noored arstid ja teadlased Ühendkuningriigist ja Aafrikast WHO-le: „Kutsume WHO-d hukka mõistma homöopaatia reklaamimist tuberkuloosi, imikute kõhulahtisuse, gripi, malaaria ja HIV raviks. Kui homöopaatia asendab tõhusat ravi, kaotatakse elusid.“ Augustis vastas WHO, et ei soovita homöopaatiat ühegi nimetatud haiguse puhul: tuberkuloosi osakonna juht Mario Raviglione ja HIV osakonna juht Teguest Guerma ütlesid, et WHO juhised homöopaatiat ei sisalda ja nende haigustega inimesed „ei tohiks homöopaatilisele ravile loota“. Laste tervise esindaja lisas: „Me ei ole leidnud tõendeid, et homöopaatia tooks mingit kasu. Homöopaatia ei keskendu dehüdratsiooni ravile ja ennetusele – täielikus vastuolus teadusliku alusega ja meie soovitustega kõhulahtisuse ravis.“

Belgia 1999. aasta seadus lõi raamistiku mittetavapärastele praktikatele, kuid seda ei rakendatud aastaid. 2014. aasta mais avaldatud kuninglik dekreet tegi homöopaatiast esimese reguleeritud praktika: „Homöopaatia on nüüd meditsiiniline toiming ja ainult arstid, hambaarstid ja ämmaemandad tohivad seda praktiseerida“, viimased kaks ainult oma pädevuse piires. Praktikutel peab olema ametliku kolledži või ülikooli homöopaatiadiplom ja registreering; meditsiiniharidusega mitte-homöopaadid jäeti sisuliselt välja, üleminekusätetega juba praktiseerijatele. Homöopaatia jääb kohustuslikust ravikindlustusest välja; mõni haigekassa pakub vabatahtlikku osalist katet.

Täiendravi kaeti Šveitsi põhikindlustusest katseliselt 1999–2005 ja eemaldati siis, sest see „ei vastanud tõhususe seaduslikule nõudele“. 2009. aasta mais kiitis kaks kolmandikku valijatest heaks põhiseadusartikli täiendmeditsiini kohta; 2012–2017 taastati homöopaatia, antroposoofiline meditsiin, hiina meditsiin ja taimravi ajutiselt tingimusel, et need tõendavad 2017. aasta lõpuks „tõhusust, kulutõhusust ja sobivust“. 2016. aastal tunnistas siseministeerium, et „sellist tõendust on nende distsipliinide puhul tervikuna võimatu esitada“, ja kuulutas need selle asemel tavameditsiiniga võrdväärseks alates 2017. aasta augustist, kuid ainult vastava lisakvalifikatsiooniga arstide käes. Rahvatervise amet tunnistas, et „seni ei ole leitud tõendeid, mis tõestaksid täiend- ja alternatiivravi tõhusust, sobivust ja kulusid“; otsus „peegeldas rahva tahet“. Põhikindlustus maksis tollal homöopaatilise ravi eest umbes 50 miljonit ja preparaatide eest 31 miljonit franki aastas.