Lood, mida vaktsiin oleks võinud ära hoida

Kayley oli vaktsineerimata mennoniidikogukonna laps. Leetrid algasid tavaliselt: lööve, palavik, kerge köha. Mõne päeva pärast palavik ei alanenud ja tüdruk hakkas hingeldama. Erakorralises meditsiinis diagnoositi kopsupõletik, ta viidi intensiivravisse ja pandi hingamisaparaadile. Kayley suri 26. veebruaril 2025 – esimene leetrisurm USA-s kümne aasta jooksul.

Pärast matuseid haigestusid leetritesse ka pere ülejäänud neli last. Vanemad ütlesid hiljem vaktsiinivastase organisatsiooni videos, et nad jääksid ikkagi oma otsuse juurde. See lugu näitab, kui sügavalt võib valeinfo juurduda – isegi pärast lapse kaotust.

Daisy oli sama puhangu teine surnud laps. Ta viidi haiglasse Lubbockis, kus teda raviti leetrite tüsistuste tõttu. Ta suri 3. aprillil 2025 seisundis, mida arstid kirjeldasid kui leetritest põhjustatud kopsupuudulikkust. Daisy oli vaktsineerimata ja tal ei olnud ühtegi teadaolevat kaasuvat haigust – ta oli terve laps.

Ameerika Lastearstide Akadeemia president ütles pärast tema surma, et see elu oleks olnud päästetav, kui perel oleks olnud usaldus ja ligipääs leetrivaktsiinile.

See laps sai leetrid imikuna – enne kui ta oli MMR-vaktsiini esimese doosi jaoks piisavalt vana. Ta paranes ja elas aastaid tavalist elu. Siis ilmnes SSPE, leetrite haruldane hilistüsistus, mis kahjustab pöördumatult aju. Laps suri 2025. aasta septembris.

See lugu on eriline, sest laps ise ei saanud olla vaktsineeritud. Tema kaitseks pidid olema vaktsineeritud kõik teised tema ümber. Iga vaktsineerimata inimene on võimalik lüli, mille kaudu haigus jõuab beebideni.

2026. aasta augustis kinnitas Pennsylvania terviseamet, et leetritesse on surnud kaks vaktsineerimata inimest – esimesed leetrisurmad osariigis 35 aasta jooksul. Puhangu ajal oli osariigis kinnitatud 393 juhtu ja 70 inimest oli vajanud haiglaravi. Pressikonverents peeti naiste- ja lastehaiglas, sest just rasedad ja lapsed on leetrite ees kõige haavatavamad.

Samoa leetriepideemia 2019. aastal nakatas üle 5700 inimese ja tappis 83, enamik neist alla viieaastased lapsed. Vaktsineeritus oli langenud umbes 31 protsendini. Isa Paulo Puelua kaotas oma viiest lapsest kolm – ühe puhul kulus esimestest sümptomitest surmani neli päeva. Valitsus kuulutas välja eriolukorra, sulges koolid ja tegi vaktsineerimise kohustuslikuks; pered riputasid ukse ette punase riide, et mobiilsed vaktsineerimismeeskonnad neid leiaksid.

Berliini suurima leetripuhangu ajal alates 2001. aastast (1344 juhtu, 86% vaktsineerimata) suri Charité haiglas 18-kuune vaktsineerimata poiss. Lahkamine näitas, et tal oli ka teine haigus, kuid ilma leetriteta poleks see tema surma põhjustanud. Saksa tervishoiuminister nimetas vaktsiinivastaste hirmutamist vastutustundetuks.

Poiss oli leukeemia tõttu nõrgestatud immuunsüsteemiga ega saanud ise vaktsineerida. Ta nakatus leetritesse oma vanemalt vennalt, keda vanemad olid otsustanud mitte vaktsineerida, ja suri tüsistustesse. Juhtum vallandas Itaalias tulise arutelu, mis viis kohustusliku vaktsineerimise seaduseni.

Laps nakatus leetritesse juba emaüsas, sest ema oli vaktsineerimata, ning sündis enneaegselt. Ta suri – Ontario puhangu esimene ohver. Sama puhangu ajal sündis Ontarios veel kuus kaasasündinud leetritega last; nemad jäid ellu. Kanada kaotas 2025. aastal leetrivaba riigi staatuse.

Ema nakatus raseduse ajal leetritesse; laps sündis enneaegselt ja suri varsti pärast sündi. See oli Alberta esimene leetrisurm, kui provintsis lähenes juhtude arv 2000-le. Terviseminister ütles: „Olin lootnud, et see hetk ei saabu.“

Texase puhangu naabruses suri 2025. aasta märtsis vaktsineerimata täiskasvanu, kellel kinnitati leetrid alles pärast surma – ta ei olnud pöördunud arsti poole. Puhang oli New Mexico esimene alates 1996. aastast. Lugu meenutab, et leetrid ei ole ainult lastehaigus.

Lastekirjanik Roald Dahli vanim tütar põdes leetreid ja oli juba paranemas, kui ühel hommikul ei töötanud tema sõrmed ja mõistus enam koos. Tunni pärast oli ta teadvuseta, kaheteistkümne tunni pärast surnud – leetrite ajupõletik. Vaktsiin tuli aasta hiljem. 1986. aastal kirjutas Dahl Briti lapsevanematele avaliku kirja, milles nimetas lapse vaktsineerimata jätmist „peaaegu kuriteoks“.

Sarah oli leetrite vastu vaktsineerimata ja haigestus 5-aastaselt raskelt. Ta jäi ellu, kuid püsivate puuetega: kurtus, osaline nägemine, õpiraskused ja lihasnõrkus. Tema lugu on üks paljudest Briti ellujäänute lugudest, mis näitavad, et leetrite hind ei ole ainult surm.

Sarah põdes leetreid 11-kuuselt ja paranes hästi. 24 aastat hiljem haigestus ta ootamatult ja tal diagnoositi SSPE – leetriviiruse hilistüsistus, mis hävitab aju. Lugu näitab, et leetrite tagajärjed võivad tulla aastakümneid hiljem.

2024. aastal suri Euroopa Liidus leetritesse 23 inimest, neist 22 Rumeenias. 14 surnutest olid alla viieaastased lapsed; 16 olid vaktsineerimata ja viis olid saanud vaid ühe doosi. Rumeenias oli 1–4-aastastest haigestunutest 90% vaktsineerimata. See ei ole üks lugu, vaid 22 lugu, mida keegi ei jõudnud kirja panna.

Riley sündis tervena. Kolme nädala vanuselt tekkis tal kerge nohu ja aeg-ajalt köha. Arst rahustas vanemaid, et kõik on korras. Ema instinkt ütles teisiti, kui beebi hakkas liiga palju magama ja jättis söögikordi vahele. Haiglas arvati esmalt bronhioliiti, siis diagnoositi läkaköha. Seisund halvenes kiiresti. Riley suri 32 päeva vanuselt ema süles.

Riley oli vaktsineerimiseks liiga noor. Ema Catherine sai alles hiljem teada, et raseduse ajal tehtud kordusvaktsiin oleks võinud last kaitsta. Ta asutas kampaania Light for Riley ja hiljem Austraalia Immuniseerimise Sihtasutuse. Tänu sellele tööle pakuvad nüüd kõik Austraalia osariigid rasedatele tasuta läkaköhavaktsiini.

Ühe aasta jooksul suri Kentucky osariigis läkaköhasse kolm imikut – esimesed sellised surmad seal alates 2018. aastast. Ükski imik ei olnud vaktsineeritud ja ükski ema ei olnud raseduse ajal saanud soovitatud läkaköhavaktsiini. Osariigis registreeriti samal aastal üle 560 läkaköhajuhu – suurim tõus alates 2012. aastast.

Dana sündis piirkonnas, kus käis üks ajaloo suurimaid läkaköhaepideemiaid. Kulus neli visiiti perearsti juurde, enne kui läkaköha diagnoositi; mõne päevaga oli ta kriitilises seisundis. Isa kirjeldas, kuidas preester ristis Dana ja viis minutit hiljem seiskus tema süda. Vanemad Toni ja David McCaffery on sellest ajast vaktsineerimise eestkõnelejad.

Ema Chelsey köhis juba enne sünnitust, kuid keegi ei pidanud seda oluliseks. Ema nõudmisel testiti nii teda kui beebit – mõlemal oli läkaköha. Kaliah pandi hingamisaparaadile ja suri 27 päeva vanuselt. Ema räägib siiani avalikult, et läkaköha on palju tõsisem, kui inimesed arvavad.

Enneaegselt sündinud „imebeebi“ Callie oli pere jaoks kaua oodatud laps. Ta hakkas köhima, lõpetas söömise ja suri hingamis- ja südameseiskuse tõttu; alles pärast surma kinnitati läkaköha. Ta nakatus mõnelt täiskasvanult, kes ei olnud saanud kordusvaktsiini. Ema Katie asutas mittetulundusühingu Callie Cares.

Phoenix oli vaktsineeritud, kuid nii noor, et kaitse ei olnud veel täielik. Ta nakatus läkaköhasse vaktsineerimata peresõbralt. Ema Naomi, kes oli varem ise vaktsiinivastane, ütles, et karjus terviseametile telefonis vihast vaktsineerimata vanemate peale. Lugu näitab, kuidas ühe pere otsus ohustab teisi.

Pau oli esimene difteeriasse haigestunud laps Hispaanias 29 aasta jooksul. Ta veetis Barcelona haigla intensiivravis peaaegu kuu aega. Tal tekkisid hingamis-, südame- ja neerutüsistused ning teda hoiti elus aparaatidega. Antitoksiin oli haiguse harulduse tõttu nii raskesti leitav, et see tuli lennukiga Venemaalt tuua. Pau suri 27. juunil 2015.

Vanemad olid teadlikult vaktsineerimisest keeldunud. Pärast poja surma rääkisid nad „kohutavast süütundest“ ja ütlesid, et tundsid end vaktsiinivastase liikumise poolt petetuna – neid ei olnud õigesti informeeritud. Kaheksa Pauga kokku puutunud last olid samuti bakteri kandjad, kuid olid vaktsineeritud ja jäid terveks.

See lugu on Eestile kõige lähemal. 2024. aasta septembris toodi Riia lastehaiglasse neli difteeriasse haigestunud last – kõik vaktsineerimata, ühest perest. Nelja-aastane poiss oli kriitilises seisundis üle nädala; arstid võitlesid tema elu eest intensiivravis. Ta suri 16. septembril 2024. Ravil olid ka tema kaks õde.

Vanemad viisid õed arstide soovituse vastaselt haiglast ära ja peeti kinni hooletuse kahtlusega. Isa ütles hiljem televisioonile, et ta ei usaldanud arste. Läti lastehaigla teatas, et ükski sel sajandil Lätis difteeriasse surnud laps ei olnud vaktsineeritud. Pärast juhtumit algas Lätis arutelu kohustusliku vaktsineerimise üle.

Vaktsineerimata poiss haigestus neelu-difteeriasse ja suri pärast kuudepikkust haiglaravi. Isegi varase raviga sureb difteeriasse umbes iga kümnes haige. Berliini lastearstid rõhutasid pärast juhtumit, et kordusvaktsiin tuleb teha iga kümne aasta tagant ka täiskasvanutel.

Anna Rosa toodi haiglasse palaviku ja oksendamisega ning saadeti koju angiini diagnoosiga. Kaks päeva hiljem oli ta intensiivravis: ECMO, dialüüs, antibiootikumid – „tegime võimatut,“ ütles haigla. Ta suri augustis 2026, Itaalia esimene difteeriasurm üle 30 aasta. Pere ei olnud lapsi vaktsineerinud autismihirmu tõttu. Tema samuti haigestunud, kuid vaktsineeritud 4-aastane nõbu paranes.

Poiss sai talus mängides otsmikule haava. Vanemad puhastasid ja õmblesid selle kodus. Kuus päeva hiljem algasid lõualukk, lihaskrambid ning kaela ja selja tahtmatu kaardumine. Kui hingamine muutus raskeks, kutsusid vanemad abi ja laps toimetati lennukiga lastehaiglasse.

Ta palus vett, kuid ei suutnud suud avada. Ta veetis nädalaid pimendatud ruumis, kõrvatroppidega ja hingamisaparaadil, sest iga heli ja valgus vallandas krambid. 50 päeva pärast suutis ta abiga kõndida 20 sammu. Haiglaravi kestis 57 päeva, neist 47 intensiivravis, ja maksis üle 800 000 dollari.

Poiss jäi ellu. Pärast paranemist keeldusid vanemad talle tegemast teist vaktsiinidoosi ja kõiki muid soovitatud vaktsiine.

Väike lõikehaav jalatallal. Mõne päeva pärast ärkas Alijah karjudes, 36 tunni pärast oli ta krampides ja pandi kunstlikku koomasse. Kolm nädalat intensiivravis, koju rattatoolis, aasta rehabilitatsiooni – ta pidi uuesti õppima sööma ja kõndima. Vanemad Ian ja Linda, mõlemad teadusharidusega, ütlesid avalikult: „See oli meie süü. Alahindasime haigusi ja ülehindasime kõrvaltoimeid.“

Jamie oli teise kursuse tudeng, kui ühel õhtul tekkis tal valu üle kogu keha. Ta ei suutnud kõndida ega sooja hoida – „külm kuni luudeni“. 14 tundi pärast esimest sümptomit viidi ta haiglasse, kus diagnoositi invasiivne meningokokkhaigus. Tema jäsemed muutusid lillaks, seejärel mustaks.

Jamie veetis haiglas seitse kuud. Ta kaotas sõrmed ja mõlemad jalad allpool põlve. Täna räägib ta ise vanematele, et lapsed tuleb selle haiguse vastu vaktsineerida.

Kimberly suri B-tüüpi meningokokkhaigusse. Tema ema kirjeldas, et tütre käed ja jalad olid täiesti mustad, sest verevarustus jäsemetesse oli lakanud – kui ta oleks ellu jäänud, oleks ta kaotanud kõik neli jäset. Ema asutas Kimberly nimel sihtasutuse, et teised pered teaksid vaktsiini olemasolust.

Skylar haigestus pereüritusel koju sõites. Vanemad nägid tema kehal kolme väikest verevalumit ja kiirustasid haiglasse – ta suri sama päeva õhtul. Skylar armastas oma kaksikõega jagada „babyccino’sid“; vanemate kampaania „Share a chino for Skylar“ nõudis B-tüve vaktsiini lisamist riiklikku kavva.

Vahetult enne 18. sünnipäeva haigestus Phoebe Y-tüve meningokokki. Intensiivravis muutusid tema nina ja nägu mustaks, kui arstid teda elus hoidsid; haigus laastas tema organeid. Ta jäi napilt ellu. Kooli vaktsineerimisprogramm ACWY-vaktsiiniga algas pärast seda, kui tema klass oli juba koolist lahkunud.

David läks neljapäeval nagu alati lasteaeda ja tuli koju terve – ei nohu, ei köha. Öösel haigestus ta B-tüüpi meningokokk-veremürgistusse ja suri. Ema Maureen on nüüd meningiidiuuringute fondi saadik ja kutsub vanemaid lapsi vaktsineerima.

Frankie Milley kaotas oma ainsa lapse Ryani vaktsiiniga ennetatavale bakteriaalsele meningiidile. Tema tunnistus ja teiste perede lood on kogutud vaccineinformation.org lehele.

Nüüd, vaktsineerituse languse tõttu, Hib naaseb. Florida haigla intensiivravis raviti kahte väikelast Hib-nakkusega: 2-aastane jäi ellu, 4-kuune suri. Mõlemad olid vaktsineerimata. Kohalik lastearst ütles: „Ma ei olnud aastaid ühtegi Hib-juhtu näinud. Nüüd kuulen neist.“

Liam oli terve 8-aastane poiss, kes suri Hib-nakkusesse mõne päevaga. Arstid ütlesid vanematele, et haigus oli surmav hetkest, mil ta nakatus, ja et ta sai selle tõenäoliselt vaktsineerimata kandjalt. Ema Ashlee palub teisi vanemaid lapsi vaktsineerida – mitte ainult enda, vaid ka teiste laste kaitseks.

Vanematel oli tõsiseid küsimusi vaktsiinide ohutuse ja moraalsuse kohta ning nad lükkasid vaktsineerimise edasi. Nädal enne esimest sünnipäeva haigestus Mary Catherine Hib-meningiiti. Ema hilisem kokkuvõte: „Ma ei taha, et mu laps oleks see üks kolmest miljonist, kellel on vaktsiinireaktsioon. Aga ma ei taha ka, et ta oleks see üks kümnest, kes haigusesse sureb.“

Jacob oli tavaline terve „kõik-ameerika“ poiss. Ühel esmaspäevahommikul tundis ta end halvasti; ta suri pneumokokk-meningiiti. Ema Carla, hilisem Ameerika meningiidifondi peadirektor, kirjutas tema loo üles teiste vanemate hoiatuseks. Pneumokokk-meningiiti sureb umbes iga viieteistkümnes haigestunud laps.

Sam haigestus 9-kuuselt pneumokokk-meningiiti ja sai püsiva ajukahjustuse. Tol ajal ei olnud pneumokokivaktsiin veel saadaval. Isa kirjeldab, kuidas haigus on mõjutanud kogu pere elu. Lugu näitab, milline oli maailm enne vaktsiini.

Vaktsineerimata poiss suri umbes nädal pärast tuulerõugelööbe teket invasiivse A-grupi streptokokk-nakkuse tüsistustesse. Tuulerõuged on tunnustatud riskitegur sellise nakkuse tekkeks. Ükski neljast Michiganis sellel perioodil surnud lapsest ei olnud vaktsineeritud.

CDC kirjeldas kolme varem terve, vaktsineerimata lapse surma tuulerõugetesse. 12-aastane poiss nakatus vaktsineerimata klassikaaslaselt; kolm päeva hiljem toodi ta haiglasse oksendamise ja hingeldusega ning tema hapnikutase langes 69 protsendini. Ta suri verejooksuliste tüsistustega tuulerõugetesse.

Kolm tervet noort naist, kes ei olnud tuulerõugeid põdenud ega vaktsineeritud, nakatusid vaktsineerimata eelkooliealistelt lastelt ja surid. Täiskasvanutel kulgevad tuulerõuged sageli raskemini kui lastel.

Emily tehti kiirtest, mis näitas grippi; arst ütles, et palavik ja oksendamine on tavalised. Viiendal päeval, kui vanemad teda arsti juurde minekuks riidesse panid, heitis ta vanemate voodisse telekat vaatama ja 15 minutit hiljem leiti ta elutuna. Tol ajal ei soovitatud tervetele väikelastele gripivaktsiini. Vanemad asutasid organisatsiooni Families Fighting Flu ja saavutasid soovituste muutmise.

Laupäeval köha ja palavik, pühapäeval veidi halvem, arst soovitas juua. Esmaspäeva hommikul leidsid vanemad Amanda voodist elutuna – 48 tundi pärast esimesi sümptomeid. Isa Richard ütles: „Kui ta oleks vaktsineeritud, usume, et ta oleks elus.“

Ema käis Graciega arstide juures korduvalt; üks arst ütles, et tal pole grippi, ta on lihtsalt „vihane laps“. Gracie suri nädalaid hiljem gripi tüsistustesse. Ema Caylee ütles: „Me olime see pere, kes ütles, et meiega seda ei juhtu.“

Terve 15-aastane poiss suri gripi tüsistustesse 24 tundi pärast esimesi sümptomeid. Ema Diane ütles: „Üks gripisüst oleks võinud tema elu päästa.“

Ian suri A-gripi tüsistustesse 30 tundi pärast esimest sümptomit. Tema lugu on üks enam kui 70 pere loost organisatsiooni Families Fighting Flu lehel – pered, kes on kaotanud lapse gripile.

Blake oli terve, sportlik 16-aastane, kes suri grippi 2020. aasta veebruaris. Samal lehel on ka JJ, 2-aastane, kes suri 10 tundi pärast esimesi sümptomeid, ning Madison, 8, kes suri kopsupõletikku ja sepsisesse.

Vaktsineerimata noor mees haigestus palaviku, kaelakangestuse ja seljavaluga ning tal tekkis jalgade halvatus – esimene lastehalvatuse juhtum USA-s peaaegu kümne aasta jooksul. Viirus leiti hiljem ka New Yorgi reoveest. Piirkonnas oli polio-vaktsineeritus alla 2-aastastel vaid 60%, mõnes sihtnumbris 37%.

Laura oli HPV-vaktsiiniks liiga vana, kui see Iirimaal kasutusele tuli. 24-aastaselt diagnoositi tal emakakaelavähk; pärast ravi kuulutati ta terveks, kuid vähk tuli tagasi ravimatuna. Viimased 18 kuud oma elust pühendas ta kampaaniale – „minu lugu on vaktsineerimata tüdruku reaalsus.“ Vaktsiinihaare Iirimaal tõusis tema töö tulemusel 51 protsendilt 70-le. Ta suri 20. märtsil 2019.

Ema Brooke kirjeldab piinavat äratundmist, et kui ta oleks leidnud aega lapsed rotaviiruse vastu vaktsineerida, oleks kogu pere raske haigusperiood – oksendamine, kõhulahtisus, dehüdratsioon, haigla – jäänud olemata. Enne vaktsiini vajas USA-s igal aastal rotaviiruse tõttu haiglaravi 70 000 väikelast ja 50 suri.

Arstitudeng kirjeldab oma ema ootamatut surma B-hepatiidi tagajärjel. Samal lehel on lugu noore arsti surmast B-hepatiidist põhjustatud maksavähki. B-hepatiit on ennetatav kolme süstiga; laste maksavähi esinemine on pärast vastsündinute vaktsineerimist vähenenud maailmas 75%.