HOMÖOPAATIA · AINETE LOOD
Mis on tegelikult selles pudelikeses?
Iga homöopaatilise vahendi taga on lugu: päris aine, keegi, kes seda kunagi neelas, ja märkmik, kuhu tema sümptomid kirja pandi. Need märkmed on raamatust raamatusse kopeeritud tänaseni. Siin räägime need lood algusest lõpuni ja kontrollime, mis neist on tõsi.
Lood
- Lugu 01 · Torino ja Philadelphia, 1847–1849
Glonoine
ehk nitroglütseriin, vedel dünamiit
Itaalia keemik avastab plahvatava õli ja hoiatab maailma. Philadelphia homöopaat tellib seda, annab tudengitele keelele ja kirjutab nende piinad üles kui „ravinäidustused“. Sama aine sai hiljem päris südameravimiks.
Loe lugu → - Järgmine lugu
Tulekul
Uued lood lisanduvad siia. Kui tahad, et uuriksime mõnda kindlat vahendit, kirjuta meile.
Kuidas homöopaatiline „ravinäidustus“ sünnib
Homöopaatia põhineb 1790. aastatel Samuel Hahnemanni sõnastatud ideel „sarnane ravib sarnast“: kui aine tekitab tervel inimesel mingeid sümptomeid, peab see väga lahjendatuna samu sümptomeid ravima. Selleks anti tervetele vabatahtlikele ainet ja kirjutati üles kõik, mida nad tundsid. Neid katseid nimetatakse proovimisteks (provings) ja nende märkmetest said ravimiraamatud.
Ükski kvaliteetne uuring ei ole näidanud, et homöopaatilised vahendid toimiksid paremini kui platseebo. Austraalia riiklik terviseuuringute nõukogu NHMRC analüüsis 2015. aastal 57 süstemaatilist ülevaadet 176 uuringuga ega leidnud ühtegi terviseseisundit, mille puhul oleks usaldusväärseid tõendeid, et homöopaatia toimib (The Guardian, 2015). Rohkem lugusid ja allikaid on homöopaatialugude lehel.