GlonoineVedel dünamiit suhkrugraanulis

Rõskes ja hämaras laboris hoidis kolmekümne nelja aastane keemik Ascanio Sobrero hinge kinni. Tema ees jäävannis seisis klaasnõu, milles loksus raske, õline ja petlikult süütu väljanägemisega kollakas vedelik. Ta oli just valanud glütseriini nullist külmemasse kontsentreeritud lämmastik- ja väävelhappe segusse. Kui ta segu vette kallas, vajusid põhja õlised tilgad.

Sobrero võttis sellest vedelikust üheainsa pisikese tilga ja soojendas seda klaastorus ettevaatlikult piirituslambi kohal.

Järgmisel murdosasekundil kärgatas kõrvulukustav pauk. Klaastoru ei purunenud lihtsalt kildudeks, see muutus tolmuks. Teravad klaasikillud lõikasid Sobrero kätt ja nägu. Tema sõber, kes seisis üle meetri eemal, sai samuti näkku mitu haava.

Kui suits hajus ja kõrvade kumisemine viimaks taandus, mõistis Sobrero, et on loonud koletise. Ta nimetas selle piroglütseriiniks: aineks, mis on võimsam ja ettearvamatum kui püssirohi.

Kuid keemiku uudishimu oli suurem kui hirm. Sobrero oli õppinud ka arstiks ja tegi midagi, mida tolle aja keemikud tegid oma uute ainetega ikka: ta maitses seda. Ta kastis väikese sõrme otsa õlisse ja hoidis vaevumärgatavat tilgakest keelel, neelamata.

Maitse oli magus, terav ja aromaatne. Siis tabas teda nähtamatu sepahaamer.

Sobrero haaras kahe käega peast. Tema kolju sees oleks justkui käivitunud teine plahvatus: valu nagu kõige ägedam migreen ja selle sees piinav tuksumine, iga südamelöök meelekohtades. Jalad kaotasid jõu. See kestis tunde.

Ta proovis seda veel mitu korda. Sama tundsid ka tema assistent ja teised laborikaaslased. Siis andis ta paar sajandikgrammi ainet imevale kutsikale. Koer ajas suust vahtu, oksendas, kukkus kokku ja suri umbes kahe tunni pärast. Lahangul olid tema aju veresooned verd täis.

Sobrero ei vaikinud. Mõne nädala jooksul saatis ta kirja Pariisi Teaduste Akadeemiale ja luges oma töö ette Torino Teaduste Akadeemias. Kirjas oli ka hoiatus: aine kuumutamine on nii ohtlik, et parim nõuanne on seda mitte teha, ja maitsta tohib seda ainult suure ettevaatusega.

Ta ei osanud aimatagi, et teisel pool ookeani luges tema hoiatust mees, kes nägi selles õuduses hoopis midagi muud.

Dr Constantin Hering istus oma kabinetis, nina sügaval Euroopast saabunud teadusajakirjas, ja tema silmad põlesid palavikulises vaimustuses.

Hering ei olnud tavaline arst. Teda kutsuti Ameerika homöopaatia isaks. Kakskümmend aastat varem oli ta Suriname vihmametsade serval lasknud kohalikel tuua endale elusa bušmeistri, Lõuna-Ameerika ühe surmavama mao. Ta oli pressinud selle mürgi piimasuhkrusse, et seda inimeste peal katsetada, ja jäänud ise palavikku. Hering elas üheainsa vankumatu dogma nimel: similia similibus curentur, sarnane ravib sarnast. Kui miski tekitab tervel inimesel haiguse sümptomeid, peab sama aine neid sümptomeid ka ravima.

Ja nüüd luges ta Sobrero kirjeldust plahvatavast õlist, mis tekitab üheainsa tilgakese peale maailma kõige rängema peavalu.

„Ma pean seda saama,“ sosistas Hering.

Ta pöördus Philadelphia keemiku Morris Davise poole ja esitas talle tellimuse, mis tundus hullumeelne: valmistada seda ebastabiilset, plahvatavat vedelikku. Töö oli pikk ja vaevaline. Dr Zumbrock, kes leiutas lõpuks kõige kindlama valmistamisviisi, kannatas nädalaid peaaegu lakkamatu peavalu käes.

Sobrero Pariisi kirjas polnud ainele nime antud. Hering võttis sulepea ja hakkas paberil kokku panema tolle aja keemilisi nimetusi: Gl-O, glütsüüloksiid, nagu tollal glütseriini nimetati; NO, lämmastikhape; ja lõppu ravimite seas populaarne järelliide -ine, nagu morfiinil.

Paberile ilmus sõna: Glonoine.

See kõlas pehmelt ja meditsiiniliselt. Keegi ei kuulnud sellest pommi.

Nüüd oli aeg inimkatseteks.

Heringi ümber oli kogunenud vabatahtlikke: homöopaatidest arstid, noored jüngrid, sõbrad ja isegi mõned skeptikud. Keegi neist ei teadnud täpselt, mis on väikeses klaasviaalis, mida doktor nii ettevaatlikult käes hoidis.

„Paar graanulit keelele, härrased,“ ütles Hering rahulikult, märkmik ja pliiats valmis. „Ja rääkige mulle täpselt, mida te tunnete.“

Iga graanul oli kastetud lahusesse, milles oli umbes viietuhandik tilka nitroglütseriini. Proovijad võtsid neid korraga kümneid, mõni lausa kakssada.

See, mis järgnes, meenutas stseeni mürgitatud pidusöögist.

Mõne minuti pärast haaras esimene proovija lauaservast. Tema nägu värvus tulipunaseks.

„Mu pea…“ ägas mees, surudes peopesad vastu meelekohti. „See plahvatab kohe! Ma tunnen igat südamelööki otse ajus, nagu keegi taoks seestpoolt vasaraga!“

Teisel tuksus pea nii ägedalt, et pulssi sai lugeda valu järgi: sada kümme lööki minutis. Tema kaelal tõmblesid unearterid nii tugevalt, et seda nägid ka teised. Kolmas rebis eest kraenööbi, ahmis õhku ja kurtis, et pähe tõuseb kuumus ja veri.

Samal ajal kui mehed oigasid ja pead kinni hoidsid, kõndis Constantin Hering nende vahel ringi. Ta ei kutsunud abi. Ta kirjutas.

Hering võttis ainet ka ise. Tema jaoks ei olnud see äge keemiline mürgistus, mille käigus veresooned kontrollimatult laienesid. See oli ilmutus. Kui aine suudab tekitada sellise põrgu, peab see sama põrgut ka ravima.

1849. aasta mais avaldas ta artikli pealkirjaga „Glonoine, uus ravim peavalu vastu“. Ta kirjutas, et ei tunta ühtegi teist ainet, mis nii väikeses koguses ja nii täpselt peavalu tekitaks. Järgmistel aastakümnetel lisasid homöopaadid näidustuste nimekirja päikesepiste, „päikesepeavalu“ ja kuumahood.

Hiljem hakati ainet lahjendama: sajakordselt, siis veel sajakordselt ja nii kuus, kaksteist, kolmkümmend korda järjest. Kaheteistkümnendaks korraks ei ole lahuses tõenäoliselt enam ainsatki nitroglütseriini molekuli. See olematus tilgutatakse suhkruterakestele.

Proovijatel valutas pea päriselt. Nad olid saanud päris annuse.

Ajalugu tegi seejärel oma kummalise ja iroonilise pöörde.

Kakskümmend aastat pärast Sobrero avastust taltsutas Rootsi insener Alfred Nobel sellesama vedeliku. Ta segas selle poorse ränimullaga ja patenteeris 1867. aastal dünamiidi. Kolm aastat varem oli nitroglütseriini plahvatus Stockholmi lähedal tapnud tema noorema venna Emili. Sobrero ise kirjutas 1870. aastal, et mõeldes ohvritele, keda tema aine oli nõudnud, ta peaaegu häbeneb, et on oma avastuse eest seisnud.

Arstid ei olnud seda ainet unustanud. 1858. aastal kirjutas Briti arst Alfred Field, et see näis leevendavat tema patsiendi südamevalu. 1867. aastal leidis šoti arst Thomas Lauder Brunton, et sarnaselt mõjuv amüülnitrit katkestab stenokardiahoo mõne sekundiga.

Seejärel võttis Londoni arst William Murrell nitroglütseriini ise. Ta kirjeldas ägedat tuksumist peas, nagu raputaks iga südamelöök kogu tema keha, ja lõhestavat peavalu, mis kestis terve pärastlõuna. Murrell ei otsinud sellest sümptomeid, mida lahjendusega ravida. Ta mõistis, mis tegelikult toimus: aine laiendab veresooni. Kui see suudab nii võimsalt laiendada pea veresooni, võib see kergendada ka südame tööd, mida pigistab stenokardiahoog. 1879. aastal avaldas ta ajakirjas The Lancet oma patsientide tulemused. Nii sündis südameravim, mida kasutatakse tänaseni ja mille infolehel on kõrvaltoimete all kirjas: väga sage peavalu.

Hering oli seda ette näinud. Juba 1849. aastal hoiatas ta, et „allopaadid“ varastavad argpükslikult homöopaatide uurimistulemused. Selles oli tal omamoodi õigus. Arstid võtsid üle aine, mitte selle seletuse.

1896. aasta oktoobris, kaks kuud enne surma, kirjutas Alfred Nobel oma assistendile, et see on saatuse iroonia: arst on talle määranud nitroglütseriini sisse võtmiseks. Sajand hiljem, 1998. aastal, said kolm teadlast Nobeli auhinna avastuse eest, mis selgitas ka nitroglütseriini toimet: sellest vabaneb kehas lämmastikoksiid, mis lõõgastab veresoonte seinu.

Ent teises, paralleelses universumis jäi kell seisma aastasse 1849.

Seal kopeeriti Constantin Heringi mürgistusmärkmeid põlvest põlve, raamatust raamatusse, ilma et keegi oleks küsinud, millega on tegelikult tegu.

Ja nii juhtubki, et ligi 180 aastat hiljem võib sotsiaalmeedias vastu vaadata malbe pilt: pruun klaaspudelike, selle ümber lillad lavendliõied ja rohelised lehed. Sellel ilutseb Heringi väljamõeldud nimi Glonoine, all kiri „Looduse tarkus“. Pahaaimamatutele inimestele loetakse ette täpselt need samad piinad, mida tundsid Philadelphia proovijad hetkel, kui nende keelele pandi vedelat dünamiiti.